Igapäevane leib. lõikustänupüha
/ Autor: Mart Salumäe / Rubriik: Päevateema ja palve / Number: 10. oktoober 2018 Nr 41 /
„Kõikide silmad ootavad sind ja sina annad neile nende roa omal ajal“ (Ps 145:15).
Mäletan, kuidas mu lapsepõlve kodukiriku altar ehiti lõikustänupühaks sügisandidega. Õunad, köögiviljad ja juurikad on ju pilkuköitvalt värviküllased. Ühel aastal, mil öökülm näpistas õitsvaid viljapuid ja põuas jäi kiduraks kõik muu, oli altarile koduaedadest tänu märgiks tuua vaid pisikesi kartulipabulaid. Iluehteks said tookord kirevad lehed. Issanda and ju seegi.
Esimese vihje lõikustänule leiame Kaini ja Aabeli loos (vt 1Ms 4:1–15). Vennad tõid Jumalale tänuohvri – üks maa viljast ja teine oma lammastest. Paraku lõppes tookordne lugu halvasti. Vend tappis venna sõgedas kadeduse vihas. Miks!?
Eks igaühe silmad ootavad Issandat omamoodi. Mind on ikka vaevanud küsimus: millest Kain järeldas, et Jumal Aabeli ohvri vastu võttis ja tema anni tagasi lükkas? Kas elus kibestumine võib teha inimese nii pimedalt rahulolematuks, et teise õnnestumine ja tänulik meel tunduvad lausa jumaliku ülekohtuna?
Tänapäeval me ei sõltu enam nii otseselt oma põllulapist või karjast kui Kaini ja Aabeli päevil. Maaharimise tehnoloogia ja inimese elulaad on tundmatuseni muutunud. Leiba võttes me ei aimagi, kus asub põld, mille vilja sööme, ja kes on see põllumees, kelle töö ja hool meid toidab. Suhe loodu ja Looja vahel ei tundu ka enam nii vahetu. Aga hästi elatud eluks vajame endiselt armastust, leiba ja rahu nii Jumalaga kui inimestega.
Jeesus ütleb: „Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu“ (Jh 6:33).
Mart Salumäe
