Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Igapäevane, imeline

07.12.2016 | | Rubriik: Jutlus

Järgmisel päeval seisis Johannes jälle seal koos kahe oma jüngriga. Kui Jeesus läks neist mööda, ütles Johannes talle otsa vaadates: «Vaata, see on Jumala Tall.» Ja mõlemad jüngrid kuulsid, mida ta ütles, ja läksid Jeesusega kaasa. Jh 1:35–37

Jutlusepalve tuli, kui olin Soomes Pokrovas viimast nädalat ja ihuüksi. Siin sadas lund, lund, lund … Hommikul kaevasin end öömajast välja peamaja ukseni, siis kassidele (Berta ja Nöpöneiti) süüa, enesele lonks kohvi ja poolteist tundi lumeteede kaevamist. Paistab, et kassidele tuleb lumi sama suure üllatusena kui inimestelegi, nad pidurdavad kõrge lumevalli ees, uudistavad suurte silmadega ja siis üle õla mulle otsa. No mida mina siis nüüd? Järgmisel hommikul on kogu mu töö kadunud. See ei saa olla võimalik! Aga Jumalal on kõik võimalik. Nii et otsast peale nagu palvegagi.
Jõudsime lehekoristusega lõpule vahetult enne lund. Vend Foma puhuriga ees, mina rehaga järel ja kümnete kärutäite viisi lehti metsa alla. See võttis neli päeva. Ma ei mäleta, kui mitu sada lihast inimesel on, aga igatahes on nad nüüd kõik valusad. Kassid mäletavad mind küll, kuid Nöpö võõrastab veidi. Kahtlustan, et on maganud öösel minu raamatul, mis õhtul suurde kööki ununes, sest suvekarva on sinna ohtralt maha jäänud. Nii ta siis õpib mind tundma, õnneks soosivalt, muidu oleks mu raamat märg.
Jõudsin Lintulasse laupäeval, vigiilia lõpuks, vahetult enne täiskuud, mis hoidis üleval kaks ja pool ööd. Pühapäevasel liturgial teenis isa Orenti Tartust, kes küsis korraga, kas siin on eesti keele oskajaid, ja vaatas mulle otsa, kuigi olin viimases reas ja nurgas. No mis ma pidin ütlema, et on teist vahel räägitud. Ja ka soome keelt oskav, eks? Aga tule palun minu kõrvale, mina olen Orenti, mis sinu nimi on? Ma tahaksin öelda lühikese jutluse ja palun, et sa tõlgiksid.
Oli Johannes Krisostomuse mälestamispäev ja isa Orenti rääkis Basileios Suure liturgiast, mida Johannes kasutas ja täiendas, üht-teist veel, ja lõpetas jutluse sellega, et oli mõelnud kasutada tänagi Johannese kuulsaimat jutluseteksti, kuid leidis, et jätame selle siiski kõige pühamaks päevaks.
Õhtupalvusele mind enam ei tõmmanud, päev polnud veel õhtul ja mine tea missuguseid inspiratsioonipuhanguid isa Orentil seoses Kuldsuuga veel tekib.
Isa Orenti ei pidavat väidetavalt jutlustama, sest ei tunne end soome keeles kindlalt. Asjata, tema liturgia soome keel on väga hea, rääkimata erakordsest häälest.
Kolmapäeval oli piispan kynttilöiden tekemisen päiva, mis on kord aastas. Kogu kloostrivägi koos talgulistega koguneb küünlatehasesse, kõigile jagub tööd. Eelmine päev tuleb masinad valmis seada, mis võtab samuti päeva. On natuke hirmutav vaadata iguumenja kõõlumist küünlamasina kõrgetel viie sentimeetri laiustel metalläärtel või edasi-tagasi ronimist redelil. Piiskopi küünalde viimistlemine võtab kaks järgmist päeva, aga ilusad tulid, ja siis taas tavalised küünlad.
Söögiaegadel (on jõulupaast) istun näoga akna poole, kust paistab metsatukk ja väike linnumaja, mille katusel on väike kuldne kuppel.
Õhtuti annan järele kiusatusele ja loen Rene Gothoni 2015. aastal Valamos välja antud raamatut «Kiusatused – vestlusi Isa Teofilosega».
Pokrovas oli raadio, kuulsin, et maailma kahe kõige tähtsama riigi juhtkonnas on toimunud suured muutused, tarvitseb mul vaid korraks ära käia … aga lund tuleb ikka samamoodi ja endiselt on kaks jumalateenistust päevas. Kolmapäeviti on Lintulas õhtuti Jeesus-palve palvus, kus Jeesus-palvet loetakse sadu kordi tunni jooksul. Vajun vaikusse, ümbrus kaob.
Ma ei hakka kirjeldama neitsi Maarja templissetoomise püha eelõhtu jumalateenistust, mis algab kell kaheksa õhtul ja kestab pühani ehk kella kaheni öösel, mil kõik kirikulised istuvad ühise laua äärde pidusöögile. Ja kas seda kõike kirjeldada ongi võimalik? Sest jumalateenistus on elu, see ei ole vaimulik või palveelu, see on tavaline, igapäevane, rutiinne, pühalik, imeline.
Kas see oli siis nüüd jutlus? Aga mina õnneks ei otsusta ja kindlasti oleks see teistsugune, kui kirjutaksin seda kodus. Aga vaevalt ma koduski teada annaksin, et Jeesus on Jumala Poeg, kes suri meie eest ristil, et igaühel, kes temasse usub, on igavene elu. Ma kipun arvama, et me kõik teame seda. Aga kloostris on kirjutada vaid palvest ja tööst ja mõlemat on palju. Aga on teadmine, et Ta on tõesti Jumala Tall ja ma järgnen Talle.
Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, halasta meie peale. Aamen.

piir,miina

 

 

 

 

Miina Piir,
vikaarõpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)