Esileht » Arvamused » Kolumn »

Igale päevale piisab oma vaevast

24.11.2021 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik.

Suvel sirvisin ajakirja Tervis 1942. aasta numbreid. Panin tähele, et suur osa artiklitest oli pühendatud hügieenile ja enda hoidmisele rännakul. Mõistsin, et need teemad olid sõja ajal olulised, kui seepi ei jätkunud ja paljud pidid ette võtma pikki jalgsirännakuid. Ajakirja väljaandjad tegid just seda, mida aeg vajas.

Praegu on maailmas ja ka Eestis päevakorral rohepöördeks nimetatud energiamajanduse ümberkorraldamine uute energiaallikate kasutuselevõtmiseks. Tunneme seda energiahindade suurenemise läbi, sest katlas põletatav fossiilkütus on maksustatud ja uusi energiaallikaid pole piisavalt ning ka nende kokku kogumine on keerukas. Fossiilsed kütused on salvestunud päikeseenergia, on need ju tekkinud omal ajal kasvanud taimede jäänuste kivistumisel. Inimene on loodud olenditest Maal ainus, kes suudab kasutada lisaks toidust saadavale energiale ka välist väge. Kreeka mütoloogias kujutatud Olümpose asukate raev tule kinkijast Prometheuse vastu saab mõistetavaks. 

Tarmukalt meie käitumist uuendades ununeb vahest põhjus, miks omal ajal kivisüsi, põlevkivi ja nafta kasutusele võeti. Polnud ju kaevanduste ja karjääride rajamine ning nafta puurimine kerge töö. Põhjus oli metsade üleraies. Raua sulatamiseks pandi kõrg-

ahju rauamaaki ja sütt vahekorras üks kaheksale. Pikka aega sulatati rauda puusöega ja nii kadusid metsad. Suur-

britannia saar jäi metsatuks, praegu on saarel metsamaad kogu pindalast ainult mõni protsent, Jaapanis seevastu 70 protsenti. Arvatavasti oli ka muinasaja lõpul nendes Eesti piirkondades, kus sulatati soorauast rauda, metsad hõredaks raiutud.

Raud oli kallis kraam veel üheksakümmend aastat tagasi. Looduskaitsenõukogu koosolekul 1930ndate aastate keskel arutati, kuidas tähistada looduskaitse alla võetud rahne, puid jt objekte ja jäädi betoonposti juurde. Nenditi, et raudtoru sildiga on lihtsam kohale viia ja paika panna, kuid tunnistati ka võimalust, et toru võidakse ära varastada. 

Eestis saadi pea üheksakümmend protsenti energiast pärast Vabadussõda puidust. Tolle aja ajalehti lugedes on aru saada, et põlevkivi kaevandama asudes oli üheks eesmärgiks üleraie vähendamine. Ei olnud meie eelkäijad rumalad, kes oleks tahtnud järeltulijatele muretsemiseks põhjust anda. Nemad püüdsid leida lahendusi oma aja küsimustele ja neile piisas sellest vaevast. Tänane lahendus on tavaliselt homse päeva probleem. Juba praegu võib ette näha, et akude, elektriautode ja muu rohepöördeks vajaliku hankimiseks suurenevad kaevandusväljad. 

Noorena sageli tundub, et maailma on võimalik muuta paremaks ja möödunud aja rumalusest lahti öelda, kuid eks ole see nii olnud iga sugupõlvega. Koguja on kirjutanud: „Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all“ (Kg 1:9).

Mõtte pealkirjaks valitud mäejutluse kirjakohale viis mind mõne aasta tagune keskkonnaministri vastuvõtul kuuldu, kus jagati keskkonnateo auhindu. Enamik noori ettevõtjaid, kes olid nomineeritud, kõnelesid sellest, kuidas nad vähendavad plastiku kasutamist, asendades selle paberi, puidu, roo jt materjalidega. 

Mulle meenus, et pea viiskümmend aastat tagasi, kui hakkasin looduskaitse vastu huvi tundma, lugesin, kuidas me peame vähendama paberi kasutamist, et metsa säästa. Pakiti ju tollal kaalukaubana müüdud või, vorst, juust jmt paberisse, palju kasutati ka paberkotte. Siis öeldi, et kilekott on mitu korda kasutatav ja kilesse pakkimine on ka toidu-

ohutuse poolest parem. Lisaks pidid plastmass ja sünteetilised kiud asendama metalle, looduslikke kiude ja seeläbi vähendama survet keskkonnale.

Kas siis tõesti pole võimalust, mis lubaks meil vaevata oma peatoidust saada? Ilmselt mitte. Koguja on meile ka jätnud soovituse: „Ei ole inimesel midagi paremat kui süüa ja juua ja lasta hingel rahuldust tunda oma vaevas. Ma nägin, et seegi on Jumala käest.“ (Kg 2:24) Kuid ka oma näilises rikkuses ei saa me endale öelda, et puhka, söö, joo ja ole rõõmus, sest me ei tea, millal meilt nõutakse meie hing ja kellele jääb meie soetatu. 

Tehkem seda, mida täna peab tegema, mõistkem eelkäijaid ja jätkem järeltulijatele nende vaev.  

 

 

 

 

Vootele Hansen,

kolumnist

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)