Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Igal kunstnikul on oma käekiri

05.12.2007 | | Rubriik: Kultuurielu

Vaimulikud võivad oma tegemistes olla väga mitmekülgsed. Kes laulab, kes teeb näitemängu, kes kogub marke, kes ehitab. Ja mõni maalib.

Eva Jänes sai näituse jaoks inspiratsiooni kirikutagusest maastikust. Foto: Sirje SemmTänu kunstnik Eva Jänesele, kes on viimasel kümnel aastal viitsinud kokku koguda vaimulikku kunsti, on meil kõigil aeg-ajalt võimalik avalikus ruumis neid töid näha.
Misjonipäevade aegu oli Rakveres vaadata kaks näitust: koguduse noortemajas vaimulike grupinäitus ja linnagaleriis Eva Jänese isikunäitus.
Grupinäituse avamisel ütles koguduse õpetaja Tauno Toompuu: «Ega sõna selles tähenduses, nagu seda kirikus kasutatakse, pole üksnes see, mida saab välja öelda või kirja panna, sõna ja selle mõte võib tulla läbi mingite kujundite, sümbolite. Tähtis on mõte. Sellisel moel on pildid sõna jagamine.»

Tahvelmaali sõnum

Oikumeenilisel näitusel olid väljas Olav Marani, Avo Paistiku, Mårten Anderssoni, Leevi Reinaru, Kirsti Malmi, Katrin-Helena Melderi ja Meelis-Lauri Eriksoni tööd. Näituse kuraatori üleskutsele reageeris küll 10 autorit, kuid transpordiprobleemide tõttu ei jõudnud kõik suureformaadilised maalid kohale.
Viimasel vaimulike kunstinäitusel (2005) Tartus oli eksponeeritud Eriksoni arvutigraafika, Rakveres objektid kollaaþitehnikas. «Tore, et inimene usaldab oma loomingulist vaistu ega sea mingeid piiranguid,» ütleb Eva Jänes, «see ongi enese väljaelamine.»
Erikson ise ütleb, et «postmodernistlikus maailmas on kunst see, mida kunstiks nimetatakse, ja lastud asjal ise ennast kommenteerida». Erikson teeb kunsti siis, kui tuju tuleb. Näituse tarvis ta spetsiaalselt pilte ei teinud: «Vidinad olid kuuri all olemas, ilusad plaadid, mis riiulist üle jäänud, samuti; mõtlesin, et neist saab teha muud.»
Kadrina kirikuõpetaja Eriksoni tahvelmaalides on sõnum. «Kui me töid üles panime, siis vaatasin kaugelt ja mõtlesin, mis seda ühe sõnaga iseloomustaks. Siis tuli meelde sõna heavy-metal, nagu raske rock, punkmuusika. Sõnum ei ole ju mahakiskuv, vaid ikka ülesehitav,» ütleb ta ja lisab, et inspiratsiooni midagi taolist luua sai ta juba paarkümmend aastat tagasi ühelt poola kunstnikult.

Lootos kui sümbol

Eva Jänest rõõmustab uute tegijate juurdetulek ja ta kahetseb, et Enri Pahapilli, Toivo Treibluti ja Arvet Ollino tööd Rakverre ei jõudnud. Uued tulijad on Kirsti Malmi ja Katrin-Helena Melder. Kuigi Eva Jänese meelest on kõik pildid toredad, üllatas kuraatorit Erikson. «Alati meeldivad mulle Anderssoni rõõmsameelsed naivistlikud pildid. Leevi Reinaru väike maastik ajahambast puretud raami sees on siiralt südamega tehtud. Igal kunstnikul on oma käekiri, tööd ei ole üheülbalised, igal on arusaam elust ja maailmast, kus me elame.»
Avo Paistiku kolm suurt pilti Johannese ilmutusraamatust on vaadeldavad ka tagantpoolt. Seal on pikk lugu, mis on sõnades pildi taha kirjutatud.
Eva Jänese linnagaleriis esitletud maalid geomeetriliste kujundite ja loodusmotiividega kõnelevad õnnest. Kõnelevad ka sõnad maalide all: «Seal, kus peatub keel, jõuab tõlgendus oma piirini. Ta tipneb vaikuses. Ja ikkagi on see piir olemas ainult keele tõttu.» Esitamisel on arvestatud galerii koloriiti. «Mul oli mõttes teistsugune valik, aga otsustasin ümber,» selgitab kunstnik, kes tõi välja lihtsa vormiga pildid.
Tööd on valminud viimastel aastatel, mõni pilt on päris uus. «Kala» on tehtud spetsiaalselt näituse ja selle galerii jaoks. «Vaatasin neid Rakvere tammesid ja seda ilusat tiiki, nägin sellist meeleolu seal,» mainis Eva Jänes.
Lootoseõis on kunstniku selle aasta lemmik. Kui sõna lootos hääldada soomepäraselt, kõlab see loodusena, miks mitte ka kõiksusena. «Verbaalsed seosed pakuvad inspiratsiooni ja panevad mõtted liikuma,» ütleb Eva Jänes, kes sel aastal on esinenud neljal näitusel. Uuel aastal on ees uued väljakutsed: üks näitus Viinistus, teine Uusikaupunkis Soomes.

Sirje Semm

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)