Esileht » Arvamused » Arvamus »

Igal inimesel on Jumalaga oma lugu

21.12.2018 | | Rubriik: Arvamus

Petlemmas Jeesuse sünnikirikusse sisenemiseks on ukseava tehtud madalamaks ja kitsamaks, mis sisendab tulijasse alandlikku meelt. Margit Lail

Kuidas ma leian Jumala? Armulise Isa, kelle Poeg on sündinud maailma Päästjaks?

Ilmselt on iga Jumalas hingatud hetk suur ime, mille algus ja lõpp on Jumalas. Jõuluime – Jumal sünnib inimesena maailma, saab meie vennaks. Sünd, inimese elu on ime. Silmale nähtamatust rakust luuakse füüsilis-vaimne täiuslik tervik. Looja ja armastus, usk ja lootus – et elu võiks kesta. Jumala Poja sündimine ilma avab taeva ja igaviku perspektiivi. Jõulurõõm ja rahu.
Jõulusõimest kiirgab valgus. Inimese küsimus maailmas on: kuidas ma leian tema, Õnnistegija? Saab tulla sõime ette ja kummarduda harduses. Saan armus ja vaimus kummardada risti ees ja loovutada selle alla oma koorma. Ristiinimeseks ei saada õpetust omaks tunnistades, kuigi – sellestki peab teadma. Ristiinimene usaldab, alandub armu sisse, täiesti. Kord-korralt maha salates maise ja kaduva, patu, mis pimestab ja lõhub.
Nähtava tühisus ja mõttetus ei ole enesestmõistetavalt kõrvaline, pigem pühendume maisele liig tõsiselt. Aga inimene pole masin, vaid imeline silmale nähtamatutest rakkudest täiuslik tervik. Tervikus on igatsus Igavese poole. Igatsus võib saada täidetud. Jumal tuleb maailma, et kõnetada inimesena inimest. Ta on omalt poolt teinud kõik, mina saan alanduda ja vastu võtta.
Jumala kogemine algab enese jätmisest, et tema saaks täita mõistuse, emotsioonid, vaimu, viimse keharakuni. Harvadel hetkedel puudutab Jumal viisil, et tajun kõiketäitvalt Kõigeväelise kohalolu. Seegi on ime, et mõned muusikahelid, paigad, inimesedki on lähemad, olulisemad teistest. Jumal teab, millisel tasandil meis toimub sügav kokkupuude, mis liigutab, julgustab igatsema kohtumist taas ja taas.
Rändan Jõululapse jälgedes pühal maal. Palverännak Jee­susega. Argine askeldamine on jäänud hetkeks kõrvale, täiesti. Meeled on avatud. Teele asudes südames lootus – elu saab muudetud, ehk eriliselt täidetud. See, mida kogen, on loodetust täiesti erinev, vaikne ja võimas kõnetus. Jeesuse jälgedes on vägi. See puudutab, võimsalt! Viimse keharakuni, hingematvalt.
On sügise keskpaik, pühal maal on palav. Olen külaline kaugelt maalt ja tunnen end siiski kodus olevat. Aeg ja ruum kaotavad tavapärase tähenduse. Karjaste väljal jõululaule lauldes, Jeesuse sõime ees palves kummardudes on jõulud. Rõõm ja rahu! Oma rahu annan ma teile … mitte nõnda kui maailm anda saab.
Olen praostkonna jõulupalvusel Võrumaa kirikus. Külakiriku talvine kargus toob hingeõhu nähtavaks. Laulame, kuulan ametivenna mõtisklust ja ühtäkki – rändan vaimus Petlemma. Aeg ja ruum kaotavad tavapärase tähenduse. Hinge täitev kogemus, armu täius, mida ei saa taotleda. Saan vaid südame avada ja tänus oma palverännuteed astuda.
Margit Lail,
Kanepi koguduse õpetaja

Pildigalerii:

Hõbetäht Jeesuse sünnipaigal. Arhiiv

Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. (Jh 1:17)