Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

«Idioot» sündis Narva kiriku palju näinud müüride vahel

12.10.2011 | | Rubriik: Kultuurielu

Režissöör Rainer Sarnet (keskel) Taavi Eelmaale (vasakul, Lebedevi osas) ja Tambet Tuisule (Rogožin) «Idiooti» seletamas. Gabriela Liivamägi
12. oktoobrist linastub Eesti kinodes Rainer Sarneti mängufilm «Idioot», mis purgab – nagu tema aluseks olev Fjodor Dostojevski romaangi – inim­eksistentsi sügavamaid saladusi.

Miks just «Idioot», mitte näiteks «Vennad Karamazovid» või «Kuritöö ja karistus»?
Mõte «Idioot» lavastada sündis koos ideega võtta üles üks film kirikus, teha midagi kammerlikku. Mälestus kunagi loetud romaanist võis olla peamine põhjus.
«Idioot» ongi tervikuna üles võetud Narva Aleksandri kirikus ja dominiiklaste kloostris. Kas tegu on vihjega religiooniteemale, mida filmis muu seas puudutatakse?
Nõukogude ajal ei saanud «Idoodi» puhul kristluse teemat käsitleda. Tänasel päeval tundus õige valik usukontekst esile tuua. Töövariandis oligi romaani pealkiri «Vürst Kristus», millest lõpuks sai «Idioot». Küsimus, kuidas on kristlikus vaimus tegutsemine üldse võimalik, on seal oluline.
Dostojevskil pole põhjust hauas ringi keerata – järgid tema süžeeliini truuisti.
Loomulikult tuli tegelasi välja visata või kokku kirjutada, sündmusi tihendada, aga Dostojevski algideed ei tahtnud moonutada.
Mis on «Idioodi» emakivi, mille puudutamise järel teos avaneb?
Dostojevskil oli romaani kirjutades elu raskeim aeg. Ta tütar suri, samal ajal oli ta kõige intensiivsemalt hasartmängu haardes ja võlgades – kulutas sellele oma naise kogu raha. Kirjutada midagi helget ja head oli tema teraapia.
Kavandades Mõškinit oli tema põhieeskujuks Kristus, samas mõtles ta intriigipunujast Jagole Shakespeare’i «Othellost».
Teadlikku ussikeeramist Mõškinis pole, aga tulles seltskonda, käivitab ta suure segaduse. Tundes kaaskondsetele kaasa, elab ta neisse sisse. Ilusat inimest luues selgub, et kõige ilusam inimeses on võime kaasa tunda.
Kas sinu-poolne näitlejate valik on hinnang tegelaskujudele – Mõškin kui Risto Kübar, Nastasja Filippovna kui Katariina Unt?
Casting’ut tehes ei tundnud ma Ristot inimesena üldse. Algselt valisin ta välimuse ja hoiaku järgi. See, kui vahetu ta inimesena on, kui tundlik, ja kui tõsiselt ta tööd võttis, oli väga sobilik. Katariina puhul casting’ut polnud, teadsin teda ja tundus, et ta on hetkel ideaalne ses rollis.
«Idioodi» kesksed teemad on moralistlikud ja eetika-alased. Kui paljudele need tänapäeval kirikuga seonduvad?
Religioossus elab muidugi inimestes edasi, aga enim on see tänapäeval seotud new age’iga. New age’i maailmas, mis on hinduismi, budismi, šamanismi, kristluse ja muu süntees, mõeldakse ja elatakse vabatahtlikult.
Austan neid, kes hoiavad traditsiooni puhtust – nagu õigeusk, katoliiklus või luterlus, aga selge on, et tänapäeva inimene paneb ise oma kompoti kokku. Maailma piirid on nii avatud, erinevaid religioone on Eestiski nii palju ja inimene saab nendega lihtsalt kontakti.
Äsja ilmutati kaks manifesti – n-ö humanistliku kristluse oma ja traditsioonilist kirikut kaitsev. Kas kumbki neist puudutab Sind?
Pigem kirjutaks alla esimesele. Peamine on jõuda õpetuse tuumani ja kui selleks pole enam ligimesearmastus, halastus ja kaastunne, ei saa rääkida kristlusest. See, miks miski on dogmaks kuulutatud, on ju institutsiooni ajalugu, mitte kristlus ise. Jeesus astus just konventsionaalse judaismi vastu ja õpetas, et armastus on tähtsam kui seadused. Humanistliku kristluse manifest tuletab meelde, et organisatsioonist tähtsam on usu tähendus inimese jaoks.
Dostojevski järgi on usust raske rääkida ja seda mõõta. Usk elab inimese südames. Ta kirjutab, kuidas religioon ja ateism räägivad üksteisest mööda, sest esimese tuum on usus. Inimene võib risti ette lüües teise inimese uuri pärast tappa, kahetseda ja seda taas teha. See ei tähenda, et tema südames pole Jumalale kohta. Algselt oligi kristlus ju heidikute ja asotsiaalide osa. Tänapäevalgi näeb, kui palju on vanglas toimunud usulisi pöördumisi. Kristlus on ja peaks olema toeks vaevatuile – ükskõik, kes nad on.
Romaanist, aga eriti filmist, kumab läbi ja paistab välja ettemääratus, predestinatsioon. Mõškin ütleb kohe alguses, et Rogo­žin küll abielluks Nastasjaga, aga nädala pärast tapaks ta.
Kolmnurk – vürst, Nastasja Filippovna ja Rogožin, nad justkui näeksid üksteise sisse. Kõik kolm on maksimalistid, kes võivad oma absoluudiihas üle piiri minna. Rogožini kujutamisel tuli kasuks Dostojevski vangikogemus, see, et mingi hetk ta ootas hukkamist. Ilmselt tundis ta inimesi, kes on reaalselt tapnud. Ka teostes «Märkmed surnud majast» ja «Kuritöö ja karistus» ta kirjutab mõrvareist ja neist, kes on võimelised tapma.
Filmis on visuaalselt nauditav, kuidas kirikuruum muutub kord mererannaks, teisal rappub seal rong. Kellele võlgneme selle esteetika?
Mererand kirikupõrandal oli minu idee ja teostuse eest võlgneme tänu arvutitöötlusele.
Mainisid juba kaastunnet. Milline on armastuse ja kaastunde suhe?
Ka kiskjatel on instinktina üleval teha järglasi ja neid kasvatada. Kaastunne on instinktist enam. Kaastunne eeldab empaatiat, teise valu äratundmist. Pea kõikides religioonides kõneldakse, kuidas kannatusest sünnib kaastunne.
Film/romaan käsitleb ka ilu teemat.
Ilu teemat käsitletakse palju ka Dostojevski märkmetes «Idioodi» jaoks. Kui Dostojevski inimesekäsitlus on irratsionaalne – tema tegelased kõiguvad headuse/kurjuse, pimeduse/valguse vahel, on ilu see, mis viib neid meeleliselt hea poole. Ilu mõjub vahetult, teoretiseerimata.
Kust tuli mõte tellida kunstnik Laurentsiuselt filmi jaoks mitu maali?
Sünnipäevastseenis pidid tegelased jutustama oma elu kõige alatumast teost ja neid kujutavad maalid – nagu reformatsioonieelsed pattu kujutavad teosed kirikuis. Romaanis endas mainitakse kahte maali: Nastasja portreed ja Holbeini «Kristust», mis mõlemad Mõškinile väga suurt muljet avaldasid. Ühel on kujutatud naise ilu ja teisel kõige räsitumat, tapetud keha.
Varem räägiti Sinust kui geeniusest, kel seni oma opus magnum loomata. Nüüd on see loodud.
Minu jaoks on film üle kahe tunni piina – vaatan seda nii, et särk on märg. Ei suuda seda objektiivselt ja rahulikult hinnata. Ükski autor ei saagi objektiivselt oma loomingut hinnata. Ikka tulevad pähe mõtted, mida oleks saanud teisiti teha ja kuidas miski asi töötab.
Kuidas juhtus, et film võeti üles peamiselt Narvas?
Aleksandri kirik tundus kõige sobilikum. Ta on suur, huvitava kaheksanurkse planeeringuga, seal on rõdud, palju erinevaid tasapindu, soppe. Kirik pole n-ö euroremonditud, seal on kõik ajakihid näha ja väljas. Temas on suurejoonelisust – kuppel ja lagi. Samas on ta parajalt klaustrofoobiline. Teda on hea filmida, ta on väga fotogeeniline.
Olen kuulnud, et Su vanavanaema oli tegev Eesti Töörahva Kommuuni väljakuulutamisel – sedagi tehti Aleksandri kirikus.
Vanavanaema oli Kreenholmi kangur. Ta on mulle ka sest kommuunist kõnelnud. Samuti meenus mulle võtetel, et vanaema rääkis pastor Kulli kohta, kes Narvas teenis, et pole elus ilusamat meest näinud.
Mis Sul praegu käsil on?
Filmi kohta ei oska öelda, aga teatris lavastan Lorca näidendit «Lillede keel». Seal on duendet, mis oli Lorca lemmikteema. Nick Cave on pidanud loengu «Duende armastuslauludes». Duende tähendab «tumeduse heli» ja iseloomustab hispaania etenduskunste – nagu flamenko, härjavõitlus, laul, katoliiklik protsessioon, teater. Sealgi on tihedalt seotud elu, surm ja ilu.
Teet Korsten

Rainer Sarnet
Sündinud 3. märtsil 1969 Rakveres.
Lõpetanud Tallinna ülikooli filmi- ja videoosakonna režissöörina.
Filmid: «Merehaigus», «Libarebased ja kooljad», «Pauli laululaegas», «Töö» (dokfilm), «Libahundi needus», «Kuhu põgenevad hinged», «Idioot».
Von Krahli teatris lavastanud Przybyszewski «Lume», Gorki «Ema», Jelineki «Mis juhtus, kui Nora oma mehe oli maha jätnud, ehk Ühiskonna toed».

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)