Esileht » Arvamused » Arvamus »

Identiteet ja turvatunne vajavad püsivat harimist

04.05.2007 | | Rubriik: Arvamus

Teoloogiadoktor Randar Tasmuth kirjutab, et keeruline olukord vajab kompleksseid ja ette vaatavaid plaane. Et järgnevad aastad Eestis oleksid rajatud kindlamale alusele kui hetkeemotsioonidest ja poliitilistest eelistustest kantud otsused või lausungid.

Maailma võib näha oma soovide, ükskõik kui õilsate realiseerimise kohana ja siis vihastuda, kui see nii ei lähe. Harva suudavad pelgad südamesoovid kogu elukorda paremaks muuta. Teisalt peame hoiduma realismile viitamise sildi all küüniliseks ja hoolimatuks muutumisest.

Praegu võib vaid sissejuhatuseks mõelda viimasel ajal tehtud vigadele, nagu kaevamise alustamisele mitte näiteks juulis, vaid enne maid, või masside käitumise psühholoogia alahindamisele, kuid keskenduda on vaja tuleviku kujundamise üle peetavale diskussioonile ja siis ka sihikindlate plaanide tegelikule elluviimisele.

Praegu ei tea me seda, missugune on olukord kahe nädala pärast. Kaugeltki ei oska keegi ennustada aastatepikkusi sise- ja välispoliitilisi arenguid. Äkki tekkinud protsessi juhitamatus üllatas ju ka poliitiliste ja jõustruktuuride valdkonna professionaale.

Kõigepealt tuleb tänada ja tunnustada kõiki reapolitseinikke, kes püüavad olemasolevate ressursside piires korda tagada. On ju nimelt nemad otseselt rindejoonel ning ei istu ametkondades ega kommenteeri asju sealt. Loodan, et elanikkond ja ka poodide omanikud saavad aru, et väheste jõududega pole võimalik kõikjale jõuda ning kodanike kohus on politseid nüüd ja edaspidi moraalselt toetada. Anonüümsete «turvaspetsialistide» tagantjärele esitatud tarkusi ei ole praegu vaja isegi meedias avaldada, sest korrakaitsjate tunnustamine on meie kohus ja ühine võlg. 

Kokku on põrganud kahe erineva identiteedi kandjad, kes on elanud küll lähestikku, kuid kelle kujunemine on toimunud pikka aega erinevate seaduspärasuste järgi. Identiteet on eksklusiivne mõiste. Rahvustundel on identiteedi kujunemisel mitte küll ainus, kuid oluline roll, ning identiteedi mõiste nn isedust rõhutav loomus eeldab igal juhul piiride tõmbamist ja «teise» välistamist.

Välistatu ja tõrjutu tunneb end ebamugavalt või ebaturvaliselt, olgu siis tegu maa põlisrahva või siin sündinud võõraga. Praeguses konfliktis tunnevad end ebaturvaliselt nii eestlased kaua kannatanutena kui ka venelased viimasel ajal küll mitte kuidagi kannatanutena, vaid hästi elavatena, kuid enesetunde alusel kuidagi «teiseks» peetutena ja endise positsiooni kaotanutena. Subjektiivselt teeb see sama välja, ning subjekt käitub suuremal määral subjektiivselt kui objektiivselt. Subjektina tulebki iga subjekti kohelda, muidu lööme ennast.

Pronksmees ei olnud konflikti vallandamisel tähtsaim, aga ka mitte tähtsusetu tegur ning oma rolli ei kaota ta ka tulevikus. Tema äraviimine keskselt kohalt oli õige, kuid kiireim ülesanne on nüüd koostada monumendi ettenähtud kohas ülesseadmise plaan, edastada see teave viivitamatult ja eelkõige vene teabekanalitele, kusjuures tuleks monument püstitada uues kohas soovitavalt enne 8. maid. Rõhutatud märksõnaks olgu teisaldamine, mis kontrasteerub nt Himki linna mälestusmärgi kõrvaldamise faktiga Venemaal. Plaani kiire elluviimine on lähim samm olukorra esialgse normaliseerimise suunas ning oleks praktiliseks katteks suhete normaliseerimise teistele teedele lähemas ja kaugemas tulevikus.

Tänavatel kuuldud retoorika kinnitas taas, et 15 aasta jooksul on venekeelse elanikkonna maailmapilt ja ajalootunnetus kujunenud nii, nagu Eestis poleks oma haridussüsteemi ja selle poolt kujundatavat humanitaarset ideoloogiat olemas. Juba keskkooli lõpetanutel ilmnevad üldhariduses lüngad arvamuses, et Saksa okupatsiooni ajal oli Eestis fašism.

Teadmata on, et A. Hitleri ideoloogia oli natsionaalsotsialism ja et fašism eksisteeris vaid Itaalias B. Mussolini režiimi ajal. Et ideoloogia pärandub suures osas kodu kaudu, on haridussüsteemil seda olulisem ülesanne kujundada uuesti Eestis õpetatav ajalookuvand, mis selgelt sedastab, kuidas nägid ajaloo jõujooned ja võõrvägede teod välja selle rahva ja maa jaoks ja sellel pinnal, kus praegu nii hästi elatakse.

Erilist hoolt ja tähelepanu vajab Eesti enda vabaduse monumendi läbimõeldud ja väärikas teostamine. Saagu sellest protsess, mis ei lõpe monumendi avamisega, vaid mille sümboolika leiab oma koha kõikide koolide õppekavades, ning see keskne mälestusmärk väljendugu Eesti Vabariigi riiklikus rituaalis.

Praegu on kõik võimalused ehitada üles rahva identiteedi sümbol kui kuvandi kandja, sellele toetuv ajaloo mõtestatus ning positiivne jutustus. Jutustamiseks nii omal maal kui ka teistele rahvastele Brüsselist Moskvani. Identiteet on tugev siis, kui ta ei ole end kaitsev, vaid vaba, teadlik, armastav ja oma seesmisest vabadusest jutustav ning väljapoole suunduv.   

Ühiskondlik tagasilöök on toimunud, kuid nüüd on eesti meedia ülesanne aidata kujundada siin elavate venekeelsete inimeste mõtteviisis teadlikku lojaalsust, mis on midagi muud kui lihtsalt väline tsiviilkuulekus.

Miski ei toimu aga ilma eetilise transformatsioonita. Majanduskeskse tulevikukujutluse asendamine inimkesksega teenib nii eesti kui ka vene identiteedi eneseleidmist. Kui praegu olekski sõnade tasandil olemas üks hea ja kokkulepitud tegevusskeem, ei realiseeru see ilma moraalse meeleparanduseta. Ühiskond vajab patukahetsuse läbielamist.

Kui kinos Sõprus näidati aastakümnete eest Abuladze filmi «Patukahetsus», siis väljusid inimesed kinost raputatuna ja otsekui seletatud nägudega. Kuulsin, et nii oli see olnud ka Moskvas, mis ju muidu pisaraid ei usu. Praegune poliitiline ja füüsiline raputus võib olla parandav, kõik eeldused on veel olemas. Kas see tervendavaks saab, oleneb meist endist. Olgu käesolev ajalooline hoiatus meile niisuguseks komistuskiviks, mis ei pane kukkuma, vaid kaugemale ja kõrgemale vaatama.

Laupäeval, 28. aprillil Tallinnas

Randar Tasmuth

teoloogiadoktor

2 Kommentaari artiklile “Identiteet ja turvatunne vajavad püsivat harimist”

  1. Külaline ütleb:

    \”Juba keskkooli lõpetanutel ilmnevad üldhariduses lüngad arvamuses, et Saksa okupatsiooni ajal oli Eestis fašism.
    Teadmata on, et A. Hitleri ideoloogia oli natsionaalsotsialism ja et fašism eksisteeris vaid Itaalias B. Mussolini režiimi ajal.\”

    On teadmata seepärast, et õpetajad ei teegi neil vahet. Miks siis õpilased peaksid? Ja seda nii eesti kui vene kui ka ameerika koolides…

  2. Külaline ütleb:

    triviaalne jutt

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)