Esileht » Arvamused » Arvamus »

Idealismi hetk poliitilisel laval

30.05.2012 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille Hommik
Eelmise nädala teisipäeval algas Silver Meikari artikliga («Vaikijate valik on ausus või häbi», Postimees, 22.05.2012) avalik arutelu erakondade rahastamise seaduste, reeglite ja reaalsete (ümbrikus või kilekotis liikuvate «anonüümsete» annetuste) praktikate üle.
Seejärel on avalik arutelu kulgenud kui Mehhiko seebiooperis. Igal õhtul saab meedia vahendusel jälgida, milliste sõnumite ja tõestusmaterjalidega põhikangelased üles on astunud ning kes, kellega ja milliseid asju vahepeal ajanud.
Suur hulk tavapäraseid arvamusliidreid – president, juhtivad poliitika- ja eetikaeksperdid ning ka uurivad ajakirjanikud – on pigem äraootaval seisukohal ega vali pooli.
Saates «Kahekõne» (24.05. 2012) väljendas Mart Juur kahetisi tundeid toimuva suhtes. Ühelt poolt pidas ta Meikarit tubliks poisiks, teiselt poolt aga tundis talle ka kaasa ning ei osanud öelda ega arvata, mis saab nüüd Meikarist või erakondade rahastamise reeglitest ja praktikatest laiemas plaanis. Nii tundubki, et Meikaril napib tuliseid pooldajaid kui ka veendunud vastaseid, sest inimesed lihtsalt ei tea neist asjadest suurt midagi.
Olukorras, kus ärimehed annavad mõista, et probleemseks peetav tava on kaua ja laialt levinud, ning teiselt poolt isegi ministrid kehitavad õlgu ja ütlevad, et nemad pole midagi näinud, ei oskagi muud kui õlgu kehitada ja suurte silmadega pealt vaadata.
Et poliitilised skandaalid kipuvad meil pigem vaibuma kui lõppema poliitilise eetika või seadusemuudatustega, on suur tõenäosus, et ka seekordne eetikakriis kas vaibub või «lahendavad» juhtivad erakonnad olukorra ära mõne kosmeetilise seadusemuudatusega.
Erakonnad kindlasti teevad midagi, millest piisab, et jätta rahvale mulje, et nad on probleemiga tegelnud. Et nad senisest vähema eelarvega niikuinii läbi ei saa, peab see miski aitama neil erakonda rahastada liikmete või toetajate annetustest kas avalikumalt või riigieelarvelistest vahenditest senisest suuremal määral.
Riigikogu valimiskampaaniad on läinud järjest kallimaks, suuremate erakondade üleriigilised aparaadid suuremaks, kuid eetikakriis ei ole ju lahvatanud mitte suurte summade pärast, vaid rahaliselt üliväikeste annetuste üle, mille algpäritolu on avalikkusele teadmata. Probleem tundub seega olevat pigem põhimõttes või üldises eetikas kui summade suuruses.
Ainulaadne on ka viis, kuidas eetikaküsimus tõstatati. Silver Meikar astus avalikkuse ette endale tuhka pähe raputades, avalikustades eetilist probleemi näidete varal, milles ta ise oli osaline. Seejärel kutsus ta üles ka teisi inimesi, kes «teavad», rääkima tõtt. Enamik neist, kes «teavad», on aga otseselt või kaudselt olnud ka need, kelle käest raha läbi käis.
Eetilise enesesüüdistamise kampaania vormis hoiakute, tavade ja seaduste muutmine on Eesti lähiajaloos pretsedenditu. Prügikoristamise talgud on vast muutnud eestlaste suhtumist loodusesse ja prügi sorteerimisse, kuid talgute kampaaniad ei alanud avalike elu tegelaste märterlike-ausate ülestunnistusega sellest, kuidas nad ise metsaaluseid on reostanud.
Meie liikluskultuuri ei muudeta vastastikuste ausate ülestunnistega sellest, millal, kus ja kui palju me oleme liikluseeskirju või kirjutamata liiklemistavasid rikkunud. Endiselt ei kirjuta me oma elulookirjeldustes ausalt oma eksimustest ja ebaõnnestumistest.
Poliitilisel laval aga on praegu idealismi hetk, milles selgub, kui paljudest neist, kes varem polnud ausad, saavad ausad, kui palju «ausaks pöördunutel» ühiskonnas toetajaid leidub ning kas neil üheskoos õnnestub «hea ja ausa» idealistlik-absoluutse loosungi all muuta meie parteipoliitikat sammu võrra vähem korruptiivseks, vähem räpaseks ja vähem varjatuks.

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)