Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ida-Harju sinodi taustal: kirikuõigusega ei ole asjad selged

16.03.2007 | | Rubriik: Arvamus

Peapiiskop Andres Põder kirjutas eelmises Eesti Kirikus, et eesseisev praostide ja abipraostide valimine on «oluline ja vastutusrikas ülesanne». Olen peapiiskopiga selles osas nõus, kuid tundub, et olulisuse ja vastutusrikkuse äratundmiseni on jõutud alles pärast Ida-Harju sinodit või oli meie sinod üks olulisemaid juba palju varem ja vaid valituile vastutusrikkaks ülesandeks.

EELK uue põhikirja ja seadustiku järgi toimusid korralised valimised esimest korda just Ida-Harjus ning kirikuõigusega ei ole asjad nii selged midagi ja õppida on veel paljutki. Kirikuvalitsuse kui igapäevaselt kirikuõigusega tegeleja kindluski on kõikuma löönud.

Ainsuses või mitmuses

Praosti kandidaadi (ainsus) esitab peapiiskop või piiskop (kirikuseadustiku paragrahv 64). Kui aga õiguskeelele on omane ainsuse kasutamine ja samas mitmuse silmaspidamine, siis miks ei kajastu sama põhimõte kirikuseadustiku paragrahvis 77, kus sätestatakse, et «koguduse õpetaja kandidaadi või kandidaadid esitab koguduse nõukogule peapiiskop». Millise tähenduse annab õiguskeel sõnadele siis sellel konkreetsel juhul? Kui «kandidaadi» all mõeldakse ka mitut, siis keda peetakse silmas «kandidaadid» all, kas ühte?

Paragrahv 64 räägib tõesti praosti ja abipraosti valimisest ning kiriku õigusaktides kajastub põhimõte, et praost on nii koguduste volitatud esindaja kiriku keskorganites kui ka peapiiskopi ja kirikuvalitsuse volitatud esindaja praostkonnas. See aga ei tähenda, et peapiiskopi poolt esitatud üks kandidaat tähendaks automaatselt vaid seda, et sinodil ei jää muud üle, kui inimene ametisse «kinnitada».

Selline arusaam ei sobi demokraatiaga tõesti kokku. Aga seda sinoditelt eeldada oleks kuidagi kohatu, valikut saab ju väljendada ka mittevalimise läbi, kandidaadi tagasilükkamise kaudu, siis ei saa teda ka keegi kinnitada. Selline valik või valimine ei oleks aga kirikuvalitsusele kõige mugavam. Lihtsam on seada üles mitu kandidaati, neid üksteise vastu välja mängida ja siis see pall veeretada sinodi ette. Just nagu meie demokraatlikus ühiskonnaski tehakse.

Saladuslooris

Mitme kandidaadi ülesseadmine, eriti nii nagu see sündis Ida-Harjus, oli kerge kirikuvalitsusele ja raske sinodisaadikutele. Võib ju küsida, miks lükati selliselt kavandatud otsustus just saadikute kaela? Miks kästi Tanel Otsal (nagu ta ise mulle kinnitas) kandideerida? Kas anti talle käsk ka erinevalt minust ja peapiiskopist hääletada? Enne sinodit justkui küsimusi polnud, aga nüüd on neid palju, ometi ei ole nagu millegi üle ega ka kellegagi enam arutada. Kõik on juba TEHTUD!

On ilmne, et kirikuvalitsusel oli oma kindel eelistus kandidaadi osas olemas ning sellega ka teadvustatud risk, et soovitud isik üksi esitatuna ei pruugi läbi minna. Seepärast oli vaja ka teist kandidaati – mind –, kelle ees hoiti salajas kuni sinodipäeva valimisteni vastaskandidaadi olemasolu.

Ei teavitanud mind sellest peapiiskop ega teine kandidaat, ei soovinud nad minuga «pidada nõu» või «arvamust avaldada», nagu kirjutab peapiiskop viimases kirikulehes heast tavast enne sinodit. Tanel Otsa viimased sõnad sinodi eel mulle olid, et peapiiskop tegi talle küll ettepaneku kandideerida, kuid ta loobus ja toetab jätkuvalt mind.

Ütlemise julgus

Ja kui inimesega ka juhtub, et ta paari päeva jooksul olukorra järsku täielikult ümber hindab ning oma viimase otsuse langetab vaid «südametunnistusest lähtuvalt», siis poleks olnud ju patt loota, et südametunnistus telefonitoru oleks võtnud ja mindki suurtest muutustest teavitanud.

Nüüd tundub mullegi, et olukorda hinnati ja nõu peeti, võib-olla isegi päris pikalt, kuid minu teadmata ja minu seljataga. Usun, et kõik oleks võinud olla palju lihtsam ja ka sinodisaadikutele kergem, kui poleks lähtutud vaid surnud kirjatähest ja kellegi südametunnistusest, kui mulle lihtsalt oleks julgetud rahulikult (aga ebademokraatlikult) öelda: Jalakas, puhka nüüd rahus. Seda enam, et lahkumisavaldus oli minult peapiiskopil olemas.

Aga otsustusjulgust jääb meie kiriku juhtidel väheseks, nad on nagu «pilliroog tuules» või «nõmmel olev kadakas», võiks aga olla «otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab oma juuri oja kaldal ega karda, kui palavus tuleb, vaid ta lehed on haljad; ja põua-aastal ta ei muretse ega lakka vilja kandmast» (Jr 17:8).

Ei soovinud mina nagu Tanel Otski praostiks saada tegelikult ja vana hea kirikliku tava järgi, nagu soovitasingi, oleks võinud ettepaneku kandideerimiseks teha ametiaja pikkuselt minust järgmisele Mare Palgile, kes on praostkonda koos suutnud hoida. Aga noh – naisterahvas.

Peaksime palvetama selle eest, et kirikuvalitsusel oleks otsustusvõimet ja vastutustunnet ning just kirikuvalitsus peaks olema ka peapiiskopile toeks vastutuse võtmisel ja kandmisel.

Image
Jaanus Jalakas, 20 aastat EELK teenistuses, Ida-Harju praost 1998. a maist

Sinodi otsus ootab õiguskomisjoni hinnangut

EELK Konsistooriumi otsusega 6. märtsist lükatakse edasi Ida-Harju praostkonna sinodi (19. veebruaril) koosoleku otsuse kinnitamine praosti ja abipraosti valimise kohta ja palutakse EELK õiguskomisjonil anda õiguslik ekspertiis kirikuseadustiku § 64 tõlgendamise kohta. Sinodil enam hääli saanud praostikandidaat Tanel Ots nimetati praosti kohusetäitjaks samast kuupäevast.

10 Kommentaari artiklile “Ida-Harju sinodi taustal: kirikuõigusega ei ole asjad selged”

  1. Külaline ütleb:

    Kirikuvalitsuse küündimatus oli ilmne ja peapiiskopi kõhklev ja mittemidagi ütlev-otsustav hoiak samuti.

  2. Külaline ütleb:

    Kes on pildil: kas Diego Maradona või Vladimir Zhirinovski.

  3. Külaline ütleb:

    Sulle tainapea peaksi veidi Zhirinovskit tutvustama. Vähem lolle mõtteid.

  4. Külaline ütleb:

    Mina ei tea Sinu praegusest tegevusest suurt midagi, aga saan aru, et oled solvunud. Tuleta meelde oma ülbitsemist Hiiumaal. Sa ei olnud veel õpetajaks ordineeritud kui organiseerisid oma vanema kolleegi vastu laimukampaania. Ma ei tea, kas jõudsid temalt andestust paluda. Võibolla kiirendasid oma tegevusega tema lahkumist, aus inimene on laimu vastu kaitsetu. Mõtle järele ja palveta, et Jumal puhastaks Su meeli, et Sa suudaksid vastu võtta Tema armastust ja seda teistelegi jagada nagu vaimulikule kohane.

  5. Külaline ütleb:

    JKaanus on igati põühendunud ja tubli vaimulik. ainult ta ei salli valskust ja silmakirjatsemist. Jah, ta ei ole võibolla suur diplomaat, kuid vahel ju ajab tõesti südame pahaks vaga silmadepööritamine. Tulgu see koguduseliikmete või kirikuvalitsuse poolt.

  6. Külaline ütleb:

    välisvaenlast on vaja, siis jäävad sisekonfliktid kõrvale! Lähme baptistidele kallale, mis nad põrgulised…

  7. Külaline ütleb:

    Sa vist pole pärishiidlane, meil sedasi \”kah\” äi ütelda. Ju Sa pole kursis, mis siin kunagi tegelikult toimus. Kui ta valskust ei salli, miks ta siis ise seda tegi. Loomulikult on igal inimesel ka häid omadusi.

  8. Külaline ütleb:

    Jaanusega käituti täpselt nii nagu ta ise on paljudega käitunud. Kes külvab, see lõikab. Diplomaatiat see mees ei tunne ja riius on ta paljude koguduse liikmetega.

  9. Külaline ütleb:

    Aga nemad kõik haarasid kinni sünagoogi ülemast Jalakast ja peksid teda kohtujärje ees. Põder ei hoolinud aga sellest vähimatki.

  10. Külaline ütleb:

    et kui Jalakas oleks niisugustel alustel praostiks saanud, mitte lahti saanud, siis oleks ta vait kui sukk.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)