Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Hüüdja hääl kõrbes

10.12.2014 | | Rubriik: Jutlus

Jh 1:19–27
Läbi aegade on ikka inimeste meeli erutanud tähtsate ja väljapaistvate isikute elud ja saatused. Olgu siis tegu riigiisa, ärimehe, näitleja või mõne muu nn avaliku elu tegelasega. Sellest huvist annavad tunnistust vastavat teemat kajastavate telesaadete kõrged vaatajareitingud või raamatupoodide läbimüüginumbrid. Viimase ajakohase näitena saame tuua Vahur Kersna raamatu «Ei jäta elamata» müügiedu. Olgu öeldud, et Kersna raamat kukutas läbimüügi edetabelis teise, inimestele vägagi huvipakkuva tegelase, selgeltnägija Ilona Kaldre elust rääkiva raamatu. Eks n-ö suurte inimeste kujunemised, läbielamised, katsumused ja saavutused paku inimestele huvi, sest suurtel inimestel on ka suured saatused. Teinekord võib isegi ütelda, et inimene on suurem kui elu.
Oleme kirikliku ajaarvamise järgi astumas kolmandasse advendinädalasse. Ootusaja kandvaks mõtteks on adventus Domini, Issanda tulemine. Ootusaja kolmandal nädalal mõtleme ühe Jee­suse-aegse värvikaima tegelase Ristija Johannese isikule ja sõnumile õndsusajaloos. Kuigi Ristija Johannes jääb evangeeliumiraamatutes Jeesuse, Peetruse ja Pauluse varju, on tema isik, tegevus ja saatus siiski äärmiselt väljapaistev ja huvipakkuv. Kui Johannes elaks tänapäeval, oleks tema elust kirjutatud raamat kahtlemata mõnda aega üks menukitest.
Kes oli Ristija Johannes? Sarnase küsimuse esitavad Johannesele ka tema juurde kõrbesse läkitatud preestrid ja leviidid. Püha Kiri räägib meile Johannese põlvnemisest nõnda: «Juuda kuninga Heroodese päevil elas preester, nimega Sakarias, Abija teenistuskorrast, ta naine oli Aaroni tütardest ja tema nimi oli Eliisabet. Nad mõlemad olid õiged Jumala silmis, elades laitmatult kõigi Issanda käskude ja nõudmiste järgi. Aga neil ei olnud last, sest Eliisabet oli sigimatu, ja nad mõlemad olid väga eakad. Sündis aga, kui Sakarias oli oma teenistuskorra aegu preestritalituses Jumala ees, /…/ ilmus talle Issanda ingel, seistes suitsutusaltari paremal pool. Teda nähes Sakarias kohkus ja kartus langes ta peale. Aga ingel ütles talle: «Ära karda, Sakarias, sest su anumist on kuuldud ja su naine Eliisabet toob sulle ilmale poja, ja sa paned talle nimeks Johannes. Ja temast on sul rõõmu ja hõiskamist ning paljud rõõmustavad tema sündimisest, sest ta saab suureks Issanda silmis. /…/ Ja ta pöörab palju Iisraeli lapsi Issanda, nende Jumala poole. Ja ta ise käib tema eel Eelija vaimus ning väes, et pöörata isade südant laste poole ja sõnakuulmatuid õigete meelsusse, et kujundada Issandale valmistatud rahvast.»» (Lk 1:5–17)
Ja just nõnda, nagu ingel Sakariasele oli ütelnud, läkski.
Kui Johannes täismeheikka jõudis, asus ta kõrbes vaimulikku äratust kuulutama, käies läbi kogu Jordani ümberkaudse maa ja kuulutades meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks. Johannese tegevus ja kuulutus oli küsimusi tekitav. Kas Johannese toimetatav ristimine on kuidagi seletatav templikultuses nõutud puhastuskommetega, mida variserid püüdsid omakorda laiendada kogu Iisraelile? Kas kõiki ristimisele kutsudes kuulub Johannes variseride hulka? Või on Johannes hoopiski Qumrani kloostri vennaskonna liige, sest see asus sealsamas kõrbes ja ka seal praktiseeriti rituaalset pesemist? Mõlemast eelnimetatust erines aga Johannese ristimine selle poolest, et seda toimetati vaid üks kord ja puhastuse vajaja ei saanud toiminguga ise hakkama, vaid vajas erilist ristijat.
Kas sellega nõuab Johannes enesele ainulaadset Jumala saadiku positsiooni? On ta kauaoodatud Messias või hoopis prohvet Eelia, kelle tulemist Messia eel oli kuulutanud prohvet Malaki? Olgu öeldud, et nii Johannese enda jüngrite kui ka teda kuulava rahva hulgas peavad paljud teda Messiaks.
Ristija tunnistab endast küsijatele negatiivselt. Ta annab kolmekordse eitava vastuse – ta ei ole ei Messias, Eelia ega prohvet. Ta on hüüdja hääl kõrbes. Ta ei ole teevalmistaja, isegi mitte valmistamisele õhutaja. Ta on vaid hüüdja (Jumala) hääl – nüüd tuleb valmistuda Issanda tulekuks. Johannes juhib tähelepanu enda tagasihoidlikult isikult kõrvale, Issandale. Ta ei pretendeeri mingile erilisele aukohale õndsusajaloos. Tema ristib veega ja sellel pole lõplikku eshatoloogilist tähtsust. Selle ristimisega annab Johannes Iisraelile vaid võimaluse astuda õigel viisil Messia, selle Vaimuga Ristija ette, kes, olles veel tundmatu, viibib ometi juba rahva keskel. Tema ees on Johannese isik niivõrd tähtsusetu, et ta ei ole väärt osutama temale isegi mitte tavalist orja teenet, päästma lahti jalatsipaela.
Me oleme ootusajas. Hetkeliselt vaadates oleme astumas kolmandasse advendinädalasse, vaadet laiendades aga elame Kristuse teise tulemise ootuse ajas. Kirikukalendris on advendiaeg paastuaeg, eshatoloogilises perspektiivis on aga kogu teist tulemist ette valmistav aeg paastumiseks ja meeleparanduseks. See on armuaeg. Olgu Ristija sõnum meilegi oluline ja aidaku meil ennast ette valmistada Tema tulemiseks. Aamen.

Tammsalu,Lembit

 

 

 

 
 

Lembit Tammsalu,
Kullamaa koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)