Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Hüüan oma Jumalat ja temagi kutsub mind!

06.03.2019 | | Rubriik: Kirikuelu
Risti_vana_kell

Risti kiriku vana, arvatavalt 15. saj pärit kell on tõenäoliselt Eesti vanim. Rikkaliku dekoori tähelepanuväärsemad osad on inim- ja loomafiguurid tekstilindil. Peeter Säre foto Juhan Kilumetsa ja Tarmo Saareti koostatud kataloogist „Kirikukellad Eestis“ (Tallinn 2007)

Kellade helinas on paeluvus ja salapära, mis on võlunud inimesi läbi aastatuhandete. See on võimas sümboolne keel, mis ületab kõnekeele võimalused ja piirid. Kellade helin äratab, teeb valvsaks, rõõmustab, lohutab, kutsub, julgustab, austab, annab teada, meenutab … haarab hinge. Kellade kõla kutsub kokku nii inimesi kui üleloomulikke olendeid. Kella heli meenutab, et maailma on võimalik kogeda, aga mitte omandada, ja on nii ka sümboliks illusoorsele maailmale.
Kellad olid paljudes vanades kultuurides nii muusikariistad kui kultuslikud esemed. Kellade kasutamisest antiikajal on teateid Sumerist, Assüüriast, Egiptusest, Euroopast … Esimesed teated kellade valamisest pärinevad vanast Hiinast 2. aastatuhandest eKr. Enamik väljakaevamistel leitud kelladest on väikesed, 2 kuni 5 cm kõrged.
Kelladele on omistatud erinevaid funktsioone.
1. Apotroopiline – deemonite, kurja väe ja õnnetuste eest kaitsev. Aasia religioonides kutsub kellade kõla jumalaid ligi või siis peab neid lepitama. Budismis on kuldse kella heli analoogiaks taevastele häältele.
Kella helinat on universaalselt aktsepteeritud kui vahendit suhtlemisel vaimudega või kui heeroldit, mis kuulutab üleloomulike jõudude saabumisest.
Kelli on helistatud tormi, äikese, rahe puhul. Keskaegsetel kelladel leiame sageli sõnumi: Fulgura frango ‘Ma hajutan äikese’. Samas on teada, et selle tava ohvriks langes hulganisti välgu tabamuse saanud kellalööjaid. 1786. a annab Prantsusmaa parlament välja korralduse, mis keelab kellade helistamise tormi ajal.
2. Rituaalne – kuulumine religioossete ja sekulaarsete sündmuste juurde (jumalateenistused, protsessioonid, üldrahvalikud tähtpäevad …).
3. Signaliseerimine – tornikellade juures aja kuuldav tähistamine, tähtsad sündmused, hädaohu teadvustamine, laevade udukellad, raudteekellad, koolitunni algus ja lõpp jne.
4. Muusikaline – kellade muusika, tornikellade kellamängud jmt.
5. Muu – kelli on kasutatud ka raviks, asetades haige kella alla.

Usumaailmas on kell sümboliks taeva ja maa vahel. Kella võlv kujutab taevavõlvi; ringikujuline põhi maa horisonti; kella tila keelt, sõna, jumaluse häält; tühi ruum kella sees kujutab kõike, mis leidub taeva ja maa vahepeal.
Vanas Testamendis leiavad kellad-kellukesed äramärkimist kahel juhul: 2Ms 28:33–35; 39:25–26 ülempreestri rüül ja Sk 14:20 sõjaratsude rakmete kaunistustena. Pühamusse, Issanda ette, ei võinud surma kartusel keegi peale ülem­preestri siseneda; kellukeste helin oli märgiks, et see, kes tuleb, on püha Issandale ja ta ei pea surema.
Kristluses on kell evangeeliumi kuulutamise sümbol; siin kõnetab meid Jumala hääl meid kutsudes ja oma ligiolekust tunnistades. Kirikute kelli on helistatud mitte ainult protsessioonides, jumalateenistustes, tseremooniates, vaid samuti hädades, taudides, piksetormides, et deemoneid eemale peletada.
Paljud saagad jutustavad, et kellad oma üleloomuliku olemusega sunnivad härjapõlvlasi välja rändama, takistavad kuradit ihaldatud inimlast ära viimast, samuti on neil vägi äikest peletada (s.t ilmanõidu pagendada). Rituaalmaagias, deemonite väljaajamisel, on kelladel oma osa. St. Antoniuse atribuudiks on tau-risti küljes rippuv kell teda kiusatusse viia tahtvate deemonite vastu.
Esmase kellade kasutamise kristlikus jumalateenistuses omistab legend Nola piiskopile St. Paulinusele (353–431).

5. sajandil ilmusid Euroopasse esimesed spetsiaal­sed kellatornid, kus kasutati veel õhukesest metallist sepistatud kellasid. Kellade valamise kunst saab Euroopas alguse benediktiini munkadest. Kloostrites asuvad suuremad kellad leiavad äramärkimist alates VI sajandist. Päris suuri kelli valati alles keskaja lõpu poole (XIV saj).
Luterlikus kirikus on kirikukellade helistamine jumalateenistuse osa.
Esimesed 1100 pKr valatud kellad kõlasid pisut paremini kui plekktünn. Jätkusid otsingud läbi sajandite, mille jooksul täiustus kella kuju, kuni umbes 1400 pKr jõuti tänapäeva ideaalkujuni. Barokiajastul arenes täiuslikkuseni kellade friiside, vanikute, figuraalse dekoori ja pealiskirjadega kaunistamise kunst. Enne kasutusele võtmist kell ristiti/õnnistati ja talle anti nimi.
Iga kell on omanäoline ja unikaalne. Kella kõla sõltub suurel määral kasutatud materjalist, kella suurusest ja kujust. Valdavalt on kasutatud kellade valamisel nn kellametalli, mis tänapäeval koosneb ligikaudu 78% vasest ja 22% inglistinast. Kellametallis on järk-järgult suurenenud inglistina osa 7 protsendilt kuni 25 protsendini. Varasemalt esineb ka muid lisandeid: Pb, Sb, S, Fe – kuni 11,4%.
Vaidlust on tekitanud hõbeda osa kellade valamise juures. Uurimused näitavad, et hõbedat siiski lisati. Keskajal oli selle osakaal 0,2 kuni 0,9 protsenti valu kaalust. Vaevalt saab seda kirjutada kasutatud metalli ebapuhtuse arvele. Keskajast edasi see protsent väheneb 0,03% peale.
Hõbeda lisamise põhjusena on nimetatud, et see annab kellale sulnima kõla. Kuid siin võib näha ka soovi anda kellale maagiline vägi ja toime. Tänapäeval hõbedat enam ei lisata, sest on osutunud, et hõbe pigem halvendab kui parandab kella kõla.
Saksamaal Bochumis valati 1847.–1970. a teraskelli. Seal on valmistatud 1928. a Petseri kiriku kell ja 1932. a Võru kiriku kaks kella.

Läbi aegade on kellade juurde kuulunud nende valamisel lisatud kirjad ja kaunistused. Oma tipu saavutas see komme XVII sajandil. Kelladel on kiri kella sõnumiga või ülesandega, on toodud andmed annetajate ja valajate kohta, on kujutatud pühakuid, riste jm dekoratsioone. Asi võis minna nii kaugele, et juba halvendas kella helikvaliteeti. Tänapäeval hoiatatakse ülirikkalike kaunistuste eest, kuid nii mõnigi kord jääb helde annetaja tahe siiski peale.
Mõningaid vanu ladina kirju: Vivos voco, mortuos plango, fulgura frango – kutsun elavaid, itken surnuid, hajutan äikese, Laudo Deum verum, plebem voco, congrero clerum, defunctos ploro, pestem fugo, festa decoro – ülistan Jumalat, kutsun inimesi, kogun kokku vaimulikud, leinan surnuid, ajan ära taudid, kaunistan pühasid, Timor Domini initium sapiencie – jumalakartuses saab tarkus alguse.
Küllap on kellamehe amet tänu Liblele O. Lutsu „Kevadest“ tuntud ja populaarseks saanud. Siin on Lible rohkem kui tavapärane kellamees, ta kehastab lihtsa inimese elutarkust ja filosoofiat. Euroopa traditsioonis kellatoolile kinnitatud kell koos ikkega kiigub edasi-tagasi; õigeusu kirikus kellad seisvad, liigub kellatila. Tänapäeval on enamikul kirikukelladel elektriajamid kellade löömiseks. Esimene elektriajam on teada Hannoveris 1904. a.
Oma täiuse on saavutanud kellalöömise kunst õigeusu kirikus. Kelli lüüakse siin käsitsi. Kui läänekirikutes on kellasid tavapäraselt 1–3, siis õigeusu kirikus on neid enamasti rohkem. St. Peterburi Petropavlovski kiriku kellatornis on 103 kella, neist 31 aastast 1757.

Eesti kellade kohta ütleb Juhan Kilumets: „Tallinna kellavalu on jälgitav alates 15. sajandist, kõrgaegadeks võib pidada 16. sajandit, 17. saj lõppu, 19. saj keskpaika kuni raudtee tulekuni, mis avas Vene turu. Mujal Eestis kellavalajaid eriti olnud pole, välja arvatud nt 19. saj lõpu Pärnu ja Eesti Vabariigi esimese iseseisvuse aegne Tartu. Meie suurim kell on 16-tonnine Nevski katedraalis.“
Vanimaks Eestis asuvaks kellaks tuleb pidada Risti kiriku vanimat kella. 1433. a valatud Tallina Pühavaimu kiriku kell hävis kahjuks 2002. a tules. Esimene Eesti Vabariigis valmistatud kirikukell valati 1922. aastal Tartus ASi Tegur töökojas Kursi kiriku jaoks.
Eriti hädaohtlikud on kelladele olnud sõjad. Pronks on väärtuslik materjal sõjatööstuse jaoks. I ja II maailmasõda mõjusid sõjatandrile jäänud riikide kelladele hävitavalt. Siit ka siis mõlema sõja järel suur nõudmine Bochumis valmistatud hinnalt odavamate teraskellade järele. Teraskellade juures on samas olnud probleemiks nende suur kaal ja pronkskelladega võrdse kõlakvaliteedi saavutamine.
Suurim teadaolev valatud kell on Dhammazedi suur kell (valatud 1484. a, kaalub 297,1 t), kaotatud transportimise ajal jõe põhja. Tähelepanuväärne on Moskva kremli Tsaar-kell (valatud 1735. a, kaalub 201,9 t), purunes 1737. a tulekahjus, murdunud tükk kaalub 11,5 t.
Andres Mäevere,
Võru koguduse õpetaja

Püha, püha, püha on vägede Issand! Kõik maailm on täis tema au! (Js 6:3)