Esileht » Arvamused » Arvamus »

Hurda pärand nõuab hoidmist

07.03.2012 | | Rubriik: Arvamus

See pole üksnes tartlaste või nn eesti asja hinges kandjate küsimus. Kuidas kord kirikuõpetaja Jakob Hurda eestvedamisel kogutud vanavara vilju väärilistes salvedes hoida, on Eesti riigi ja rahva ühine ülesanne. Kompromissitu on nõue rajada seks otstarbeks kohane hoone. Täpsemini keskus või keskkond, kus sajandite eest kogutud esemelist ja vaimset kultuuripärandit koos tänapäevaste lisandustega hoida, eksponeerida ning uurida.
Tuletagem meelde, et õp Jakob Hurda matustel 17. jaanuaril 1907. aastal ütles eesti rahva oma muuseumi sünnisõnad õp Villem Reiman, kes märkis Vanemuises peetud peielauas: «Kuigi meil praegu kedagi üksikut inimest ei ole, kellel seesama jõud olemas kui Hurdal, siiski võib kahtlemata hulk väikseid jõudusid palju kasulikku tööd ära teha,» lisades, et kui Hurt oli eluajal külvaja, siis postuumselt on tal aeg lõikajaks saada. Indu lisas Jakob Hurda poja Max Hurda kinnitus, et isa sooviks oli oma kogu jätta rahvale, «kelle keskelt see korjatud».
Eesti Rahva Muuseum (ERM) loodi 1909. Sealtpeale on püsinud vajadus ehitada spetsiaalselt muuseumi vajadusi rahuldav hoone. ERMi saaga on jõudnud meie kaasaega, kulmineerudes Brüsselist saabunud sõnumiga, et uue hoone ehitamist Euroopa Liit oma turismi edendamise meetmest ei rahasta. Põhjusena nimetatakse asukohta Tartu Ülejõel Raadi pargis ebaatraktiivselt äärealaks. Siit rullus lahti arvamuste paljusus skaalal, kus ühes otsas on ERMi uue hoone pooldajad, teises otsas mittepooldajad.
Kultuuriminister Rein Lang on siiski väljendunud selgelt, et kui projekt ei leia Euroopa rahastust, saab sellega hakkama Eesti riik kultuurkapitali vahenditest. Miks mitte ka meie kõigi toetusel. Mäletate, kuidas rahvas Tartu Jaani kirikule katuseraha kogus? Mis oleks, kui ERMi sõprade selts eesti rahvast üles kutsuks annetama raha uue muuseumihoone ehitamiseks? Hurda pärand vajab väärilist hoidmist ja üldrahvalikku toetust.
Liina Raudvassar 

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)