Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Hüpiknukul ei ole tahet ega võimu

26.02.2004 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Tänane mõtisklus suunab meie mõtted Jumala poja olemusele – eriti sellele, et tühistada kuradi teod.
Kuradi nimi on eestlaste seas päris populaarne. Kui midagi viltu läheb, siis hüüavad vähesed: «Issand, aita», küll aga libiseb huulilt «kurat küll» – selge, kes on süüdi.
Kui vaadata piibellikku vaatepunkti heale ja kurjale, siis on selge, et kuradist tuleb kõik halb ja inetu ning Jumalast hea ja ilus.
Inimene on pandud vaimse konflikti vahele seisma ja otsustama, kellega ta täna oma päeva veedab ja kuhu ta oma mõtted seab.
Kogu selle vaimse konflikti keskel on inimesel lihtne veeretada kõik halb, ka iseenda elu, lausrumalus, kuradi kaela. Viimase puhul inimene nagu taanduks nukuteatri hüpiknukuks, kellel ei ole tahet ega võimu ise midagi teha – kõiges on süüdi kurat.
Umbes kaheksa aastat tagasi oli mul koos sõbraga väike firma, kus tegelesime autokummidega. Ükskord hommikul tuli sõber töö juurde, näost kaame, ja esimene asi, mis tema huulilt tuli, oli «kuradi kurat».
Kohkusin, kuna arvasin, et midagi traagilist on juhtunud. Mees aga ladus kuradeid edasi. Hakkasin teda vaikselt rahustama ja ääri veeri asja uurima.
Pärast paariminutilist kuradi needmist selgus tõde. Polnud talt mitte rahakott ega auto varastatud, samuti polnud keegi lähedastest viga saanud, vaid mees oli kihutanud autoga 120 kilomeetrit tunnis, kui lubatud oli sõita 70 km/h. Politseinik oli talle lihtsalt kopsaka trahvi teinud – inimlik rumalus, aga kurat süüdi.
Teine juhtum meenub ühe noore vaimulikuga, kes oli poliitilise olukorra tõttu saanud juhtpositsioonile. Tundes ennast nagu noor kotkas, muutus ta ilmeksimatuks. Kõik alluvad, kes proovisid kuidagi talle head nõu anda (mida kõike noor inimene oma väheses elukogemuses ei oska), muutusid saatana saadikuteks, kes proovisid tema juhtpositsiooni õõnestada. Neist saadi ruttu lahti, kusjuures ta ise tunnistas: «Küll oli kurat teda vaevanud igasuguste inimeste läbi, kuid Jumala abiga sai ta täieliku võidu kõigi kurja sepitsuste üle.»
Tänu Jeesusele, kes tühistas kuradi teod, kuid mitte ainult seda. Tänu Jeesusele, kes andestab meile meie inimliku rumaluse. Arvan, et inimene peab oma rumaluse eest ise vastust kandma, mitte kurat. Jätkuks meil ainult südant, et seda mõista.
Inderk Kõiv

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)