Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Humoorikas jutuvestja ja hinnatud bass

20.06.2012 | | Rubriik: Persoon minevikust

 Suurte vaimuannetega kirikuõpetaja Otmar Pello (fotol) sünnist möödus 13. juunil sada aastat.

Ajaloo kurva keerdkäigu tõttu jäi küll Otmar Pello töö Eestis lühiajaliseks, ta oli lühikest aega õp Tallmeistri abiline Püha Vaimu koguduses ja mõni aasta Suure-Jaanis raskel okupatsiooniajal, kuni ta koos abikaasa Ainoga kodumaalt lahkus.
Raudteeametnikust isa oli soovinud, et tema ainuke andekas poeg, kes Westholmi gümnaasiumi lõpetas, elus kaugele jõuaks, võib-olla kuulsaks lauljaks, aga poeg valis õpinguteks ülikooli usuteaduskonna. 1936. aastal ordineeriti ta ametisse ja esialgu oli ta abiline kahele legendaar­sele praostile – Gustav Beermannile ja Jaan Lattikule, siis aga läks teenima Riia eesti kogudust (1938–1940).
Mõne põgenikuaasta järel Saksamaal ja Austrias lahkuvad Aino ja Otmar laevaga üle Atlandi. Sõit jääb Valdek Raiendi meenutustel (Eesti Kirik, 1999, 2) tähendusrikkaks, sest pikal merereisil tutvub Pello läti ametivenna Adolfs Copsiga, kellega koos õnnestus osta Jarvise tänavale kirik, kus eesti (Vana-Andrese) ja läti kogudus siiani kõrvuti tegutsevad.
Toronto Vana-Andrese kogudus oli asutatud 1949. aasta kevadel, Otmar Pello asus seda teenima järgmise aasta septembris. Järgnevate teenimisaastate jooksul ei olnud õpetaja ainult koguduse vaimulik juht, vaid ka muusikaline hing. Ta oli andekas inimene ja mitmekülgne vaimulik. Tema rahvuslik meelsus ja siiras isamaa-armastus hõõgus ta jutlustest, kõnedest ja lugematutest kirjutistest. Tal oli osav sulg ja terav mõte, on meenutanud Karl Raudsepp.
Otmar Pello eluküünal kustus varakult, 4. novembril 1971, juba enne 60. sünnipäeva. 3000 koguduseliiget jäi leinama seda usuliselt siirast karjast, kelle hauale pandi vabatahtlike annetustest rist meieisapalvega, mis katab kogu risti esikülge.
Rita Puidet

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)