Esileht » Arvamused » Arvamus »

Hümn kui rahvuslik palve

17.01.2018 | | Rubriik: Arvamus

Kuulumata küll nende kilda, kes aastavahetusel ärajäänud hümni eestluse luigelauluks peavad, ei jaga ma kaugeltki nende meelsust, kelle meelest ei sobinukski juubeliaastat hümniga alustada. Kuna paljud olid vahurüüpest kõrgendatud meeleolus ning võinuks karta, et rahvas pealinna keskväljakul ei suuda riiklikku esindusteosesse vajaliku paatosega suhtuda.
Just viimane kaalutlus ärritab eriti. Olen seda meelt, et hümn õilistab iga kogunemist. Olgu pereringis või laulukaare all, olgu spontaansest puhangust või õhtukavva kavandatult – hümn pole kunagi liiast. Millegipärast olen kindel, et ka rahvas Vabaduse väljakul oleks Eesti hümni 2018. aastat alustades laulnud. Just nii, nagu meie naabrid lätlased Daugava kaldal seda tegid.
Hümn ei ole esitamiseks, vaid laulmiseks. Laulmiseks kõigile. Ka neile, kel „elevant kõrva peale astunud“. Hümniga avaldame meelt ja kinnitame meelsust.
See on meie õhukesest kultuurikihist, lohutas mind vanem kolleeg, kui nördimust avaldasin hümni teema uuest rakursist meediaväljaannetes. Hümni võimalik väljavahetamine tõstatub ikka aeg-ajalt. Nii taasiseseisvunud Eestis kui ka juba enne sõda on küsitud, kas ei peaks valima uut hümni.
Ühed arvavad, et vana on ajast ja arust. Teistel on sisukamaid argumente: ei kõnetavat, on keeleliselt, kunstiliselt küündimatu või koguni ideoloogiliselt ahistav.
Soovimata minna isiklikuks, on siiski nördimust valmistavad mitme aruka avalikkuses sõna võtnud inimese argumendid, nagu oleks hümni kätketud sõnum raskesti mõistetav. Isegi arusaamatu sel määral, et mitmete sõnade mõistmiseks tuleb sõnaraamatut kasutada. Kõigiti ebaõnnestunuks nimetatakse hümni sisulist poolt. Sõnad olla tühjad ja mittemidagiütlevad, nende paatos abstraktne ja käegakatsutamatu, moraal ei puudutavat tänapäeva inimest jne.
Ekstra leiab sarjamist „jumala poole koogutamine“ kolmandas salmis, millel kui „religioossel rudimendil“ puuduvat kokkukõla tänase eluga.
On ka neid, ja mitte vähe, kes on avaldanud vastupidist arvamust. Meil ei ole ega tule sobivamat laulu, mis passiks uueks hümniks. Küsimus ei ole filoloogiline, semiootiline või muusikalis-rütmiline.
Küsimus on kohas, mille „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ rahva südames on võitnud. Kusjuures ammu enne, kui see ametlikult riikliku hümni staatusesse tõsteti.
Laul muutus kiiresti teistest ülemaks pärast esmaettekandmist esimesel üldlaulupeol Tartus 1869. aastal. See kõlas ka sinimustvalge lipu õnnistamisel Otepääl ning juba enne Eesti Vabariigi loomist nimetas Postimees laulu 1896. aastal esmakordselt eesti rahva hümniks.
Ka okupatsiooniaastatel, nõnda on vahendanud kaasaegsed, elas hümn hillitsetult rahva keskel. Seda mäletati, isegi lauldi, kui polnud karta pealekaebajaid. Ja kui tuli uus vabadus, oli rahva konsensuslik otsus taastada kõik „Eesti asjad“, sealhulgas lipp, vapp ja hümn. Hümn, mida oleme laulnud olulistel hetkedel nii oma rahva loos kui isiklikus elus.
Hümn pole pelgalt laul, vaid on sümbol enamast, kui suudavad väljendada sõnad. On otsekui rahvuslik palve. Et me oleks hoitud.

raudvassar_5497

 

 

 

 
Liina Raudvassar,
tegevtoimetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)