Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Humanitaarteadused on seoste loomise kunst

10.02.2021 | | Rubriik: Persoon kaasajast
Urmas Nõmmik EARS-i konverentsil (17th Annual Conference of the European Association for the Study of Religions) Tartus 2019. Fred-Erik Kerner.

Tartu ülikooli usuteaduskonna juhataja ning Vana Testamendi ja semitistika kaasprofessor Urmas Nõmmik ütleb, et teadus on väga loominguline ala. Ta leiab, et kõige loomingulisem on teaduse ja ühiskonna vaheliste seoste leidmine.

Alustame sellest, et oled aastast 2016 Müncheni Ludwig Maximiliani ülikooli doctor habilitatus. Kas selgitaksid, palun, mida habilitatsioon õieti tähendab?

Urmas Nõmmik: Doktorikraadiga näitab inimene oma teadusliku töö võimekust, habilitatsiooniga tõestab ta ka ülikoolis töötamise võimekust. Saksamaal ei tähenda doktorikraad automaatselt ülikoolis töötamist, seal tuleb ülikoolidest palju doktoreid ja nad leiavad rakendust kõikjal ühiskonnas. Seda saab Eestilegi soovida, et doktorikraadiga inimestel oleks ühiskonnas ja väljaspool ülikoole rohkem rakendust. Saksamaal on see alles eelduseks, et inimene võiks ülikoolikarjääri peale mõtlema hakata. Pärast habiliteerumist on õigus kandideerida professoriks.

Minu puhul võtab kõik väga palju aega. Ma ei ole iial olnud hea eeskuju oma üliõpilastele. Sunnin neid küll tagant, aga mul on pea kõigi akadeemiliste asjadega läinud hästi palju aega. Tavaliselt läheb kolm-neli aastat, mul kulus habiliteerumiseks seitse. Eestis olen teoloogide hulgas tõesti ainuke, kes on Saksa süsteemi järgi habiliteerunud.

Mul on elus õpetajatega kohutavalt vedanud. Nad on kogu aeg minu eest hoolt kandnud ja uusi uksi avanud. Christoph Levin oli Münchenis see, kes habilitatsiooniks ukse avas. Tema soovitas taotleda ka Alexander von Humboldti Fondi stipendiumi. See on Saksamaal välismaalaste jaoks üks prestiižikamaid stipendiume. Veetsin selle stipendiumiga kümme kuud Münchenis, 2010–2011 oli avatakt, pärast seda käisin Münchenis aeg-ajalt. Töö oli valmis 2015. aasta lõpus, 2016. aasta jaanuaris pidasin habilitatsiooniloengu.

Aga minu elu kõige olulisem õpetaja on olnud ikkagi doktoritöö juhendaja Otto Kaiser (1924–2017).

Otto Kaiser oli ka sinu magistritöö juhendaja. Kuidas õnnestus selline oma ala korüfee juba magistritöö juhendajaks saada?

Kõigepealt aitäh Kalle Kasemaale, kes 1990ndatel aastatel, siis kui ta Tartu ülikooli usuteaduskonda üles ehitas, kutsus välismaalt, põhiliselt Saksamaalt, mitmeid külalisõppejõude loenguid pidama. Nende hulgas oli ka Otto Kaiser, kes oli parajasti emeriteerunud (vanaduspuhkusele läinud) ja valmis Eestisse õpetama tulema. Saksamaal on nii, et kui õppejõud pärast 65. eluaastat emeriteeruvad, lähevad nad sageli välismaale loenguid pidama või teadustööd tegema. 

Otto Kaiseri puhul lisandus tema enda sõnul veel see, et ta oli tundnud võlga, mis on Saksamaal Baltimaade ees II maailmasõja järel. Ta tahtis seda lunastada. Otto Kaiser oli Saksa sõjaväe koosseisus Velikije Luki all. Ta sekkus ka poliitiliselt. Omal ajal, kui küsimus oli, kas Saksamaa tunnustab Balti riike iseseisvatena, oli Kaiser üks neist, kes selle eest avalikult seisis. 

Ta tuli aastal 1995 esimest korda Tartu ülikooli terveks kevadsemestriks. Pärast eksameid tuli jutuks, et plaanisin minna suvel Martin Lutheri Liidu (Martin Luther Bund) saksa keele kursusele. Ta küsis, kas ma ei tahaks siis tal Marburgis külas käia. Läksingi kolmeks päevaks. Sellest kevadest sai alguse sügav akadeemiline sõprussuhe.

Magistritöö tegemine oli loogiline jätk. Samal ajal, kui ma magistrantuuri astusin, oli võimalik taotleda Volkswageni Sihtasutuse (Volkswagen Stiftung) stipendiumi Saksamaal olemiseks, nii et 1998–1999 olin terve õppeaasta Marburgis. Oma magistritöö („Õiglusredaktsioonid Psalmides. Christoph Levini ühe hüpoteesi vormilooline ja kolomeetriline tõestus“) kirjutasin saksa keeles seal ja kaitsesin Eestis 1999. aasta lõpus. Siis oli juba otsustatud, et lähen ka doktorantuuri ja stipendiumi taotlemise plaanid olid juba tehtud. Saksa Akadeemilise Välisteenistuse (DAAD) stipendiumi sain kolmeks aastaks, nii et 2000–2003 olin Marburgis ja uurisin Iiobi raamatu sõprade kõnesid.

Kuidas erines Marburg tollal Tartust?

Tundsin, et mind kodustatakse Saksa akadeemilises süsteemis. Meie taasavatud usuteaduskond ei olnud veel rahvusvahelise akadeemilise kogukonna osa. Selles mõttes tundus iga kohtumine sellise teadlasega, kelle nime ma olin kuulnud või kelle raamatutki lugenud, justkui ilmvõimatuna, aga seal oli tavaline, et su ümber ongi need tuntud inimesed, kelle loengusse võid iga hetk minna. Akadeemilisi suurkujusid oli järsku hästi palju. Vana Testamendi aspektist oli Kalle Kasemaa olnud minu jaoks ainus, Vello Salo Vana Testamendi alaseid loenguid Tartus said kuulda vähesed. Doktorantide seminarides Marburgis selgus järsku, et ainuüksi ühes ülikoolis on kümneid inimesi, kes tegelevad kitsalt Vana Testamendiga. See vajas harjumist.

Kas mõne kaastudengi või kolleegiga oled suhtlema jäänud?

Päris niisugust ei ole, kellele jõulukaarti saata, aga kui kohtume, siis on meel muidugi rõõmus. Oluline oli Jörg Jeremias, professor Marburgis, Otto Kaiseri järglane, kes läks pärast emeriteerumist tagasi Müncheni. Oleme kohtunud viimastel aastatel mitu korda just seal. Marburgist on meeles Erhard Gerstenberger, Rainer Kessler, Friedhelm Hartenstein, viimane on nüüd professor ja dekaan Münchenis, aga kohtusin temaga esimest korda just Marburgis. Veel terve rida, kellele on konverentsidel kohtudes hea tere öelda.

Milline oli sealne üldine vaimne õhustik?

Marburg on totaalne ülikoolilinn, Tartust natuke väiksem, hästi romantiline, keskaegse vanalinna ja lossiga, mida turistid ei ole veel avastanud. Kaiser valiski Marburgi seepärast, et seal ei sega õieti miski ja saab rahulikult tööd teha. Ülikool ja ülikooli raamatukogu on väga korralikud. Ümberringi on mäed ja suured metsad, kus saab palju jalutamas käia – käisin Otto Kaiseriga paljudel metsarännakutel kaasas.

Teine asi on traditsioon, mis Marburgis iga nurga pealt vastu vaatab. Näiteks asub usuteaduskond samas hoones, kust ülikool alguse sai. Seal on ka ülikooli kirik. Marburgi usuteaduskond oli esimene evangeelne usuteaduskond maailmas, Hesseni Philipp rajas selle 1527. aastal. Paljude tuntud nimede kõrval seostuvad Marburgiga sellised nimed nagu Martin Heidegger ja Rudolf Bultmann

Marburgi vanimas kohvikus on olemas Heideggeri laud. Seal ei ole muidugi silti peal. Peab teadma, kus see on. Bultmanni kohalolu oli seal küll palju tunda, nii eksegeetikas kui ka Vana ja Uue Testamendi teadustes. Meenub ka, et kui Kaiseri juures paar korda nädalas lõunat söömas käisin, läksin kesklinnast tema juurde läbi linna surnuaia ja see siksakiline tee viis alati Bultmanni hauast mööda.

Kuidas on õnnestunud seal kogetud vaimsust edasi anda? Sul on mitmeid juhendatavaid. Tore on, et sinu käe all magistritöö teinud on läinud edasi ka doktorantuuri. Inimesed, kes valivad VT teemad, jäävad neile truuks.

Kevadel pidin läbima dotsendi atesteerimise, sinna hulka kuulus ka viieleheküljeline refleksioon endast kui õpetajast. Siis sain aru, kui palju on Otto Kaiser mind mõjutanud. Ta oli karismaatiline õppejõud, aga mitte ainult seda, vaid ta tegi teadlikult õppetöös asju, mida tema õpilased jätkavad. Üks asi oli kindlasti see, et üliõpilasega tuleb leida kontakt ja seda hoida. Üliõpilasi ei tohi kunagi alahinnata, isegi siis, kui neil on takistusi, nad vahel ei viitsi või ükskõik mis muid põhjuseid võib olla, ei ole see põhjus kontaktist loobumiseks, alati tuleb anda võimalus. 

Ma ei kujutaks ette, et ma ei õpetaks. Ma ei ole kindlasti selline, kes ainult teadust teeks. Õpetamist on ikkagi vaja, et elu näha – see, mida uurin, ei tohi jääda endasse kinni, seda peab kogu aeg välja paiskama. Kusjuures ükskõik, millises uurimise etapis. Ma olen õppejõuna selline, kes meeleldi fantaseerib, kui vaja – vahel ka siis, kui ei ole vaja. Mulle ei meeldi päris valmis konspektist lihtsalt ette lugeda, vaatan konspekti pigem üle selle pilguga, et kas ehk midagi täiendada või lisada. Loengus kujuneb nii, et kohapeal improviseerin ja pärast hakkan tagasi mõtlema, et mis see täpselt oli, ja siis peab uurima hakkama, et kas see ikka on nii – selliselt toimides võib nii mõnegi asja avastada! 

Kas siit saab järeldada, et teadus on loominguline?

Minu arust on teadus väga loominguline, igatahes humanitaarteadused on. Humanitaarteadused on seoste loomise kunst. Seda saab teha hästi ja seda saab teha halvasti. Kas see on tehtud hästi või halvasti, on äratuntav. Üks asi on meetod – selle tunneb alati ära, kas on meetodit kasutatud või mitte, aga äratuntav on ka see, kas seosed on pinnapealselt või sügavuti loodud. See vahe tuleb nii teaduses kui ka õpetamises välja. Sügavuti seoste loomiseks on vaja palju loomingulisust. Kui spekuleerida või improviseerida, siis sealgi on vahe, kas teha seda väheste teadmiste baasil või suure kogemusega. 

Tõde tuleb taotleda, aga kui tõde seostub inimese praeguse elu ja suhetega ühiskonnas, siis on loodusteaduslikus võtmes tõest olulisem kõnetamise võime. Kas leitud või loodud seostel on pistmist sellega, mida me praegu teeme? See vajab veel rohkem loomingulisust.

Märkasin mõned aastad tagasi su ilusaid luuletusi. Viimasel ajal pole neid väga näha olnud. Viimati jäid silma Kirikus & Teoloogias ilmunud (https://kjt.ee/2021/01/loomist-kaljo-pollule-moeldes/) must-valged jäämustrid loomisloost inspireeritud ridade vahel. Aga mida toob tulevik?

Tahaks ikka väga kirjutada. Ideid ja tahet on palju, aga aega ei ole. Laias plaanis on läinud asjad paremaks. Pärast habilitatsiooni on olnud isikliku elu jaoks veidi rohkem aega. Olen saanud hakata looduses käima, rohkem pildistama. Aga ka kirjutamist, mis ei ole teadus, on nüüd õnneks rohkem. Kindlasti mingi ilukirjanduslik teos millalgi sünnib.

Tunnen, et piibliteadustes on muidugi palju veel teha, kuid mul on vajadus leida akadeemilises maailmas selle kõrval veel üks teema. Üks valdkond, kus ma kindlasti midagi veel teen, on seotud Põhja-Ameerika põliselanike eluviisi ja usundiga. Olen juba mõnda aega õppinud üht Põhja-Ameerika keeltest, krii keelt. 

Räägime Tartu ülikooli usuteaduskonnast ka natuke. Möödunud kevadel oli usuteaduskonna doktorantuuri väga suur tung, 21 kandidaati kolmele kohale. Kuidas näed teaduskonna tulevikku usuteaduskonna juhatajana?

Nii suure huvi tingib hästi palju muutujaid, mis on kokku sattunud. Formaalselt on üks põhjusi see, et doktorantuur ei eelda religioonialast haridust, sinna võib tulla igalt elualalt. Tartu ülikool on muutunud ka nähtavaks. Uurimused näitavad, et TÜ-l läheb hästi ja kui väliskolleegidega suhelda, selgub, et lähebki. Aga koos sellega on Eesti ELi liikmena ja teatava elatustaseme tõttu muutunud atraktiivseks. Ja lõpuks inimestel on, Jumal tänatud, endiselt vajadus mõtestada religioosseid suundumusi Euroopas või maailmas. Viimasele sisseastumisele võis mõju avaldada ka kriisikevad. Oli hetki, mil inimesed olid ehk rohkem mõttes kui varem, tundsid, et vajaksid veel rohkem aega mõtlemiseks, ka akadeemilisemas kontekstis.

Kuigi teoloogia suunale ei saa ilma teoloogia magistrantuuri läbimata, ei tähenda see tegelikult, et need, kellel teoloogilist haridust veel pole, ei võiks teoloogilist tööd kirjutada. Piibliteadustes on näiteks väga raske teha vahet, millal on tegemist teoloogiaga, millal religiooniuuringutega. Oleme õppejõududena praktiliselt kõik teoloogi haridusega, aga tegeleme hästi palju ka religiooniuuringutega. See, millal väljendun teoloogina, millal religiooniuurijana, oleneb kontekstist või publikust. Saan selle, mida olen uurinud, vormida nii teoloogia kui ka religiooniuuringute keelde.

Kuidas need keeled erinevad?

Teoloogilise keele kõrval, mis on kirikusisene keel, kasutavad religiooniuurijad rohkem seda keelt, millega saab kirjeldada kirikut väljastpoolt. Religiooniuuringutes on olulisteks teemadeks uus vaimsus ja mittereligioossus, mis kasutavad ometi sama eesti keelt, milles on olemas luterlik allkihistus. Religiooniuuringute keel tahaks kõnetada laiemat publikut. Tuleb püüda kasutada natuke universaalsemat keelt. Aga see, kui õnnestunud see püüd on, jääb tuleviku põlvkondade hinnata.

Missugune on olnud muutus usuteaduskonnas võrreldes selle ajaga, kui sina 1993. aastal Tartu ülikooli astusid?

Palju on muutunud. See, et praegu on usuteaduskond loomulik rahvusvahelise akadeemilise kogukonna osa, tollal veel nii ei olnud. Seda alles ehitati üles. Tänaseks on meil juba üle 40 doktori, kes on kaitsnud religiooniuuringute või teoloogia alal väitekirja Tartus, lisaks need, kes on kaitsnud välismaal. Tollal oli meil doktoreid alles väga vähe. Olin üliõpilasena kohal Toomas Pauli, Tarmo Kulmari ja Kalle Kasemaa doktoritöö kaitsmisel.

Praegu on doktorantuur tollasega võrreldes formaalsem. Akadeemiline bürokraatlik formaat on praegu palju rohkem paigas. Tollal pidi olema doktorandina eriti hakkaja ja loominguline, et eesmärgini jõuda, praegu on doktorantidel õnneks toeks oluliselt parem akadeemiline ja administratiivne tugi.

Samas oli tollal ka ametlike olude trotsi palju rohkem. Nõukogude ajast oli kaasa tulnud suhtumine, et tegeldi vabatahtlikult huvitavate asjadega, mille eest ei eeldatud tasu saamist. Kes töötasid või tulid usuteaduskonda õppima, need põlesid kannatamatusest, et asjaga tegelda, mõeldes väga vähe sellest, mis saab tulevikus. Praegu mõeldakse palju rohkem tulevikule.

Need, kes alustasid 1990ndatel õppimisega, on nüüd need, kes õpetavad. Kas toimunud on põlvkondade vahetus?

Kes 1990ndatel alustasid, on nüüd doktorikraadiga, saanud õppejõuks või teevad kirikus või ühiskonnas olulisi asju. Väljakutseks on edaspidi see, et õppejõudude ja teadlaste põlvkondlik valik võiks olla mitmekesisem.

Mis lugu on selle üleülikoolilise töötajate rahulolu küsitluse ja usuteaduskonnaga?

Rahulolu on usuteaduskonnas ülikooli keskmisest alati kõrgem olnud. Palgad selle põhjuseks ei saa olla, sest need on meil ülikoolis ühed madalaimad. Peamine on minu arvates võimalus tegelda sellega, mis üdini huvitab. Akadeemiline kontekst, milles saab oma tõsisele huvile tõsise väljundi leida, on olnud esmatähtis. Ja meil on usuteaduskonnas peale selle ka lihtsalt hea kollektiiv.

Mida ütleksid teoloogina meie aja kohta?

Kasutan võimalust, mida ka usuteaduskond on ühena vähestest Eesti inimesele pakkunud – tegelemist vanade kultuuridega. Siin on vanad kultuurid aktuaalsed, nendega tegeldakse iga päev – loetakse Piiblit, Vana Testamenti, millel on vanust üle kahe tuhande aasta. Mõnikord saab minna nii sügavale teksti sisse, et oledki seal kaks ja pool tuhat aastat tagasi – tollases maailmas, püüad selle ammuse teksti kirjutaja „pähe ronida“.

See kogemus on pannud mind arvama, et praegune ajastu ei erine teistest, praeguses ei ole paremat ega ka halvemat. See omakorda tähendab, et see, mis nüüdsele järgneb, ei ole ka palju parem. Inimesed on ikka elanud oma elu samamoodi, ikka on mõnel kergem ja mõnel raskem. Ühiskondlikud võbelused on alati olemas olnud. Praegu jõuavad need meieni kiiremini ja suuremal hulgal, sest on nii palju meediat. 

Ma ei tea, kas võrreldes varasemate aegadega üldse on midagi muutunud. Alati on olnud ühiskonnas teravaid teemasid. Nüüd võib teoloogia ja religiooniuuringute valdkonda puudutada rohkem see, et kirik on ootamatult poliitilisem. Sama poliitiline oli kirik vahest 30 aastat tagasi, ajuti. Aga praegused teemad on mulle isiklikult olnud teisejärgulised võrreldes kahe asjaga: keskkonna ja pärimuse säilimisega.

Olen eluaeg olnud tundlik looduskaitse küsimustes ja praegu on põhjust tõsiselt järele mõelda. Peame olema valmis selleks, et keskkonnas lähevad asjad väga palju halvemaks ja inimkonnale kui tervikule tuleb üsna tõsine tagasilöök. Aga inimkond sellest ei kao, selles olen ka veendunud. Olen avastanud ennast pikkade aastate jooksul mõtlemas sellele, kuidas saab inimkond teatud keskkonnakriisi olukorras hakkama. Ilmselt läheb elu natuke keerulisemaks, aga sellega on omakorda seotud see, et kui peaks juhtuma mingi katastroof ja väike osa inimkonnast pääseb, siis mis on see, mida need inimesed peaksid endas kandma, et panna alus tulevastele põlvedele? 

Sellega seoses olen mõelnud teemadele, mis on seotud näiteks perekonnaga – nimelt suurpere mõttes, mis on tänaseks läinud kaduma. Ma ei ole kindel, et tuumpere on jätkusuutlik. Ilmselt on jätkusuutlik ikkagi suurpere, ja küsimus ongi, et kas ta tuleb tagasi, ja kui, siis kuidas.

Teine on suulise pärimuse küsimus. Kui praegu ära kustutada kogu elektrooniline meedia, näiteks kui piisavalt võimsa päikesetormi tagajärjel ei oleks meil enam ühtegi elektroonilist arhiivi, siis mis jääks või säiliks? Üks asi on paberraamat, aga millist suulist pärimust me siis edasi annaksime? Need on asjad, mis mind praegu köidavad ja mille üle mõtisklemiseks annab maailm ka põhjust.

Kas arvamuste kirjutamine Virumaa Teatajasse ja Eesti Kirikusse on sinu jaoks osa sellest mõtisklemise protsessist? Miks kirjutad arvamuslugusid?

Võib öelda, et ma põen raskekujulist vastutustunnet. Mul on kogu aeg tunne, et ma ei tee ühiskonna või ka oma lähedaste heaks piisavalt. Kui selline pakkumine tuleb, nagu kunagi Virumaa Teataja tegi, et kas hakata kolumni kirjutama, et siis ma tõesti ei mõelnud hetkegi, vaid ütlesin jah. 

Tunnen, et minusse on ühiskond ja mu lähedased nii palju investeerinud, et nüüd ma pean selle tagasi andma. See, mida olen oma elu jooksul õppinud või läbi tunnetanud, on ehk piisavalt küps, et seda laiema avalikkuse ees läbi kirjutada, läbi mõtestada. See on minu jaoks isiklikult olnud ka hea ja huvitav, mõelda asjust, mis ülikooli kontekstis võib-olla muidu pähe ei tulekski. See vabastab mind ka sunnist kirjutada tingimata Piiblist. Eelistan väljendada oma poliitilisi vaateid kolumnis sellele, et neid Facebookis aeg-ajalt väga toores vormis avaldada. Kolumni formaat sunnib kirjutama lühidalt, seega ka selgelt. Mulle meeldib küps formaat väga.

Kristel Algvere

Urmas Nõmmik 

Snd 1975, dr. theol. habil.

Doktoritöö kaitstud Marburgi Philippi ülikoolis 2008. a, juhendaja Otto Kaiser. Teema „Algse Iiobi dialoogi sõprade kõned. Vormi- ja traditsioonilooline uurimus“.

Habilitatsioon Müncheni Ludwig Maximiliani ülikooli evangeelses usuteaduskonnas 2016. a, habilitatsioonitöö „Jaakob, Iisak ja Lott – algus. Kirjandus-, motiivi- ja religioonilooline uurimus“.

Tartu ülikooli usuteaduskonna juhataja (al 2017).

Akadeemilise Teoloogia Seltsi esimees.

Uku Masingu Kolleegiumi vanem.

Tõlke- ja kommentaarisarja „Piibel kontekstis“ peatoimetaja.

Ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.

Society of Biblical Literature ja European Association of Biblical Studies liige.

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)