Esileht » Arvamused » Arvamus »

Humanismist ja kristlusest

14.09.2011 | | Rubriik: Arvamus

Humanismi all ei mõista ma üht konkreetset vaimuajaloolist liikumist 15. ja 16. sajandil, milles on nähtud reformatsiooni paralleelnähet, vaid maailmavaadet ja mõtteviisi, mis väärtustab inimest kui isiksust, inimese õnne, vabadust ja väärikust ning austab inimese õigust langetada iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid, kasutades selleks oma mõistust ja südametunnistust.
Juba antiikaja mõtlejad olid veendunud, et inimeses on midagi, mis tõstab teda teistest elusolenditest esile ja lähendab jumalatele. Nad uskusid, et inimeses on jumalik alge, mis avaldub mõistuse ja mõtlemisvõimena ning võimena luua seda, mida me nimetame kultuuriks.
Ka Piibli loomisloos nähakse inimest millegi erilisena, sest mitte ühegi teise elusolendi kohta ei öelda, et Jumal lõi ta oma näo järgi (1Ms 1:27).
Rudolf Bultmann on öelnud, et humanismi ja kristluse suhted on olnud eri aegadel erinevad. Mõnel perioodil on neid teravalt teineteisele vastandatud, mõnel perioodil on nad aga tunnistanud oma ühisosa ja teinud koostööd.
Humanismi ja kristlust ühendab inimese erilisuse ja väärtuse tunnistamine. Sellele vaatamata on humanismi ja kristlust teineteisele vastandatud, väites, et kristlus esindab jumalakeskset, humanism aga inimesekeskset maailmavaadet.
Humanismi on süüdistatud ka inimese (eba)juma­li­kus­tamises, aga ma olen veendunud, et see süüdistus ei ole asjakohane, sest inimese väärtuse tunnistamine ei ole vastuolus Piibli kahe keskse sõnumiga: et inimene on Jumala eriline looming ja et Jumal hoolib inimesest ja sünnib inimeste pärast Kristuses inimeseks.
Kuigi kristlus kutsub üles armastama inimest (Mt 22:34–40), ei ole kristlik õpetus taan­datav vaid üldinimlikule moraalile, sest kristlusel on oma spetsiifiline sõnum. Paljud kristlased kardavad tänapäeval, et ristiusk sulab üldinimlikku eetikasse. Mina seda ei karda. Kui me oleme teadlikud sellest, mis on ristiusule olemuslik, ei ole meil põhjust seda karta. Küll on aga mu meelest põhjust karta sellist arusaama ristiusust, mis vastandab ennast humanismile, halvustab inimlikku õnne ja eitab inimõigusi.
Sellise kristluse tulemuseks on Paul Tillichi sõnul «religioosne fanatism – seesama fanatism, mis on sünnitanud kirikute arrogantsi, moralistide kalkuse, ortodokside jäikuse».
Sellist sorti kristlus tegeleb «inimese religioosse vägistamisega» (Dietrich Bonhoeffer). Aga taoline kristlus ei ole mitte üksnes ise vägivaldne, vaid ka õigustab vägivalda, väites teatud Vana Testamendi tekstidele tuginedes, et Jumal ise tahtvat vägivalda.
Taoline ettekujutus ristiusust tugineb autoritaarsele mõtteviisile, mis ei aktsepteeri inimest kui isiksust, inimese mõistust ja südametunnistust ning tahab allutada inimese talle väljastpoolt pealesurutud autoriteetide sunnile, mis hävitavad inimese vabaduse ja väärikuse.
Ja kõige võikam on see, et need autoriteedid on läbinisti inimlikud, kuid pretendeerivad jumalikkusele. Selle kaudu muutuvad nad aga Paul Til­lich­i sõnul deemonlikeks. Tulemuseks on sisuliselt inimese dehumaniseerimine, tema muutmine vaid süsteemi hammasrattaks, kellel ei ole mingit omaette väärtust.
Filosoofias nimetatakse taolist lähenemist inimesele inimese asjastamiseks. Viimast kohtab meie kapitalistlikus majandussüsteemis palju ja erinevates vormides.
Olen aga veendunud, et kui kirik peaks millelegi ühiskonnas vastu seisma, siis just nimelt mõtteviisile, mis näeb inimeses vaid objekti ning vahendit mingi süsteemi (firma, partei, riigi) eesmärkide saavutamiseks.
Olen veendunud, et kristlust ja humanismi ei peaks teineteise vastu välja mängima, vaid nad peaksid tegema koostööd – selleks, et seista vastu kõigele dehumaniseerivale nii meie ümber kui meie sees.
Olen veendunud ka selles, et praegu on kristluse ja humanismi koostöö olulisem, kui ta on olnud seda iial varem.

Jaan Lahe
,
teoloog

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)