Esileht » Arvamused » Arvamus »

Hullud lood selle usuõpetusega

05.05.2006 | | Rubriik: Arvamus

Usuõpetus koolis ei saa olla kellelegi
kohustuslik. Valiku, kas usuõpetuse tundides viibida või mitte, langetab laps
või tema vanem.

Sellele tõlgendusele tugines õiguskantsler
Allar Jõks oma hiljutises pöördumises Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumidirektoripoole
nõudmisega lõpetada religiooniõpetuse kohustuslik õpetamine kooli
humanitaarharu gümnasistidele. Kehtiva seaduse rikkumisele tähelepanu pöörates
ei saanudki õiguskantsler teisiti toimida.

Ehkki Jõksile võiks ette heita, et ta ei
süüvinud õpetatava sisusse – kohustuslikuna õpetatud aine ei olnud üldkristlik
«usuõpetus», vaid tegu oli religioone (sh kristlust) tutvustava
religiooniõpetusega – ei ole see isegi kõige olulisem.

Mündi teine pool

Pöördumises viidatakse, et õiguskantsler
kontrollis usuõpetuse õpetamise vabatahtlikkust ka Haapsalu Wiedemanni
gümnaasiumis ja Halliste põhikoolis. Koos Treffneri gümnaasiumiga võib neid
koole pidada Eesti usuõpetuse lipulaevadeks. Samas on paljudele teadmata, et
koole, kus usuõpetust lastele õpetatakse, on tegelikult käputäis.

Kas tõesti on usuõpetuse ainesisu ja
eesmärgid nii eemaletõukavad, et lapsed lihtsalt ei taha seda õppida? Tartu
ülikooli korraldatud uuringu kohaselt ei pea absoluutne enamus
religiooniõpetust (usuõpetust) õppinud lastest ja nende vanematest ainet
«pööramiseks», samuti mitte usuvabaduse põhimõtte rikkumiseks.

Küll aga tunnustasid lapsevanemad aine
positiivset mõju kõlbelises kasvatuses ja silmaringi avardamises.

Usuõpetuse vähese leviku põhjus on lihtne.
Ehkki seadus asetab koolile kohustuse teatud tingimustel usuõpetust õpetada, ei
ole riik tegelikult loonud tingimusi usuõpetuse õpetamiseks: puuduvad
õppevahendid, napib väljaõppe saanud pedagooge, puudub isegi täpsem kord,
kuidas välja selgitada usuõpetuse õppimist soovivad lapsed.

Usuõpetus ja seadus

Põhiseaduse §37 tagab igaühe õiguse
haridusele, §40 tagab südametunnistuse, usu- ja mõttevabaduse. Nende õiguste
puhul on oluline tagada iga õpilase õigus saada teatud tingimustel
üldhariduskoolis usuõpetust.

Usuõpetus annab talle religiooni puudutavat
teavet, andes võimaluse orienteeruda tänapäeva maailmas. Ühtlasi luuakse
sellega sisuline võimalus teostada oma usuvabadust – otsustada, kas ja mida
uskuda.

Usuõpetuse sisu ja õpetamise tingimused
sätestavad haridusseadus (HaS) ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS).

HaS §4 lg 4: Usuõpetuse õppimine ja
õpetamine on vabatahtlik.

PGS §3 lg 4: Usuõpetus on
mittekonfessionaalne. Kool on kohustatud usuõpetust õpetama, kui seda soovivaid
õpilasi on kooliastmes vähemalt 15. Usuõpetuse õppimine on vabatahtlik.

PGS §31 lg 1: Õpilasel on õigus: [
...] valida õppeaineid koolis õpetatavate valikainete piires…

Usuõpetus ja tegelikkus

Kahjuks ei sätesta õigusaktid viisi, kuidas
luuakse lastele ja nende vanematele reaalne võimalus saada piisavat teavet
usuõpetuse eesmärkide ja sisu kohta ning kuidas selgitatakse välja nende soov
usuõpetust õppida.

Erinevalt teistest valikainetest on koolile
seadusega asetatud kohustus usuõpetust teatud tingimustel õpetada. Samas on
õigusaktidega loodud olukord, kus selle kohustuse täitmise vajaduse
väljaselgitamine konkreetses koolis on jäetud olulises osas sõltuvaks
koolijuhtide suvast. Lapsevanema otsuse oluliseks mõjutajaks saab koolijuhtide
suhtumine või meedia, milles esitatav info ei vasta alati tõele või on
kallutatud.

Nii on loodud nõiaring:

– lapsevanemal puudub sisuline
võimalus langetada otsus usuõpetuse vajalikkuse kohta, kuna talle pole antud
objektiivset teavet usuõpetuse eesmärkide ja sisu kohta ning temalt ei küsita,
kas ta soovib usuõpetuse õpetamist oma lapsele;

– kool ei paku lapsevanemale asjakohast
teavet ega küsi temalt, kas ta soovib oma lapsele usuõpetuse õpetamist, kuna
koolil puudub usuõpetuse õpetamiseks vajalik ressurss (ettevalmistuse saanud
pedagoogid, õppematerjal jmt);

– riik ei valmista ette piisavalt
õppematerjale ega asjatundlikke pedagooge, kuna statistika osutab vähesele
huvile usuõpetuse vastu;

– ettevalmistuse saanud usuõpetuse
õpetaja ei leia koolist tööd, sest koolile ei ole esitatud piisavalt
sooviavaldusi usuõpetuse õppimiseks.

Põhiõiguste rikkumine

Sellega on rikutud minu kui lapsevanema
õigust nõuda oma lastele usuõpetuse õpetamist koolis. Kaudselt toob see kaasa
usuõpetuse madala kvaliteedi. Seega on põhiseadusest madalamal seisvate
õigusaktidega loodud isiku põhiõigusi – usuvabadus ja õigus haridusele –
põhjendamatult piirav olukord. Põhiseaduse ja seadusega tagatud õigustel puudub
tegelik sisu. Nagu aastatepikkune praktika näitab, pole riik ka
motiveeritud olukorda muutma.

Olukorda saab muuta vaid aktiivselt asjasse
sekkudes. Avaldage koolile, kus teie lapsed õpivad, soovi usuõpetuse
õpetamiseks ning kutsuge üles samamoodi toimima ka teisi lapsevanemaid. Ärge
laske end segada kooli väitest, et avaldust pole mõtet esitada, kuna teisi
avaldusi pole. Nõudke, et kool tutvustaks usuõpetuse sisu ja eesmärke
ning küsiks arvamust usuõpetuse õpetamise kohta kõigilt
lastevanematelt. Seaduse järgi on koolil selleks õigus, põhiseaduslike
õiguste rikkumist silmas pidades aga lausa kohustus. Tehke kiiresti, uus
kooliaasta läheneb!

Illimar Toomet,

EELK õiguskomisjoni liige

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)