Esileht » Arvamused » Arvamus »

Hoolitsegem oma mälu eest

18.01.2019 | | Rubriik: Arvamus

Esmaspäeval tähistasime Vabadussõjas Tartu vabastamise 100. aastapäeva ja sel puhul saabus Tartu jaama taas soomusrong. Soomusrong Wabadus, vabastamist meenutama ja tähistama.
Tsiteerisin soomusrongi tervitades kitsarööpmelise soomusrongi nr 2 ülemkaptenit Paul Georg Laamanni, kes kirjeldas oma mälestustes kohtumist oma abikaasaga 25. jaanuaril 1919. aastal Mõisaküla jaamas: Astusin rongist platvormile, habemesse kasvanud, magamata, pesemata, vedurisuitsust ja tahmast nägu must, seljas mustusest arusaamata värvi poolkasukas ja peas mingisugune koeranahast karvane müts. Mu naine vaatas mulle teravalt otsa, aga ei tundnud mind ära ja tahtis rahulikult mööda minna. Aga tal oli süles Siberist kaasa toodud koerakene, kes oma peremehe kohe ära tundis ja rõõmust hüppas ja haukus.
Selliseid, sõjast tulnute ehmatavaid kohtumisi oma lähedastega oli kindlasti teisigi. Sõda kui suur ja ebainimlik pingutus muudab inimesi. Vabadussõda meenutades tuleb meeles pidada, et vabadust ei ole meile kingitud, vabadus on kätte võidetud. Mitu inimpõlve on Vabadussõja lõpust aeg edasi läinud ja me tohime rahupõlve nautida. Kuid me ei tohi lakata mäletamast.
Väikese rahvana peame oma mälu eest eriliselt hoolitsema. Olulised sündmused ajaloos väärivad tähistamist ning seda tuleb teha viisil, mis aitavad nende sündmuste tähtsusel inimesteni jõuda.
Paraku aga ei ole tee meie mälu juurde veel sugugi puhas, sel teel on ikka veel risu või kui taas tsiteerida Paul Geo­r­g Laamanni: mälu on kohati habemesse kasvanud ja vedurisuitsust must. Vahel tundub, et keegi tahtlikult tekitab ja levitab seda vedurisuitsu.
Hiljuti lugesin ühte teksti, kus ülistati Vene vürsti Jaroslav Tarka kui Tartu asutajat, kelle pärandist on tänaseks ülikoolilinna jäänud alles vaid tarkus. Võtab tummaks. Jaroslav oli Tartu mahapõletaja, mitte asutaja ja tarkus tuleb meie koolidest, mitte Vene vürsti pärandist. Ju siis see nõukogudeaegne legend levib nüüd ka internetis ja jõuab uue, allikakriitikata ringiga taas käibesse.
Meil ei ole oma mälupoliitikat, paljudes demokraatlikes riikides on. Ka meil peaks olema. Mälupoliitika tähendab muu hulgas seda, et riik rahastab süstemaatiliselt ajalooteaduslikke uuringuid, n-ö valgete laikudega ajaloolises mälus tegeldakse süstemaatiliselt. Olulisel kohal on ajaloolaste tööde kirjastamine ja ka populariseerimine. Omaette teemaks on rahvale ja riigile oluliste isikute ning sündmustega seotud tähtpäevade süsteemne ja mitte juhuslik tähistamine.
Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamise ja teiste ettevõtmiste seas ka soomusrongi Wabadus ehitamine ning teele saatmine mööda kunagisi lahinguradu on väga tubli samm edasi ajaloolise mälu eest hoolitsemisel ning selliselt Eesti iseseisvuse kindlustamisel.
Palve ja ettepanek: tegeleme oma mäluga korralikult edasi, olgu see Laamanni koerake kogu aeg ärkvel, ärme hoolitse oma mälu eest vaid juubelitega seoses.
Klaas,Urmas

 

 

 

 
Urmas Klaas,
kolumnist

Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks. (Hb 3:15)