Hoolikalt tehtud töö

Et iga orel ise näitab, kui palju ja mis- moodi teda on vaja remontida, tuli ilmsiks ka Tallinna Kaarli oreli kapitaalremondi korral.

Selle oreli kapitaalremondist on nüüd juba mitu aastat, kuid saan endiselt pilli hooldama minnes sellest tööst rõõmu tunda. Otsus nii suur töö vastu võtta ei tulnud kergelt, sest aukartus selle unikaalse instrumendi ees oli väga suur. Võisin tunda suurt koguduse toetust ja usaldust nii organistidelt, kirikuõpetajatelt kui ka majanduselu juhtidelt. 

Kuna olen Kaarli kiriku orelihooldajana töötanud juba alates 1997. aastast, siis oli oreli problemaatika suures osas tuttav. Lahendamist vajasid vaid sellised üksikasjad nagu see, millist materjali kasutada, milliseid tehnoloogiaid eelistada ja kust leida täpsed ja kohusetundlikud abilised, et suuremahuline töö ei jääks venima töökäte puudusel. Kõik need probleemid lahenesid. 

Tuli meelde minu hinnatud eeskuju, toomkiriku orelit restaureerinud Christian Scheffleri lause, kes ütles, et iga orel ise näitab, kuhumaani teda on vaja restaureerida. Just nii kujunes see välja ka Kaarli kiriku pilli juures. Tööd tehes nägin, kui raske oli mõnelgi korral remontida juba varem remonditud osi, sest kasutatud oli moodsaid liime, mida ei saanud veega lahti võtta. See kinnitas juba alguses võetud suuna õigsust, mille järgi otsustasin kasutada üksnes naturaalset tisleriliimi, mis oreli järgnevatel remontidel on kergesti lahti võetav. 

Kasutatud nahkadega oli muidugi keerukam, sest keskkonnasaaste mõjul halvenenud toornaha kvaliteet ei anna tänapäeval enam võimalust loota pargitud naha püsimisele sama kaua nagu sajandi eest. Siiski on Euroopas häid nahaparkaleid, kes valmistasid mulle lambanahka lõõtsade parandamiseks ning kitsenahka membraanidele ja eriti peentesse ühendustesse ka kängurunahka. 

Töödele appi tulnud meistrid olid keskendunud ja igaüks oma ala asjatundja. Täna orelis liikudes saan neid igaüht tänuga meenutada. Suureks kasuks osutus seegi, et vaheldumisi Kaarli kiriku oreli remondiga töötasime ka Oleviste oreli juures, mis on sama meistri töö mõneaastase vahega, kuid andis suurepärase võimaluse võrrelda orelite ehitamise aegseid töövõtteid ning seda teadmist nüüd omakorda mõlema pilli huvides rakendada. 

Oluliseks osutus hoolikus ka nende detailide suhtes, mis esmapilgul tundusid korras olevat. Nii mõneski osas vahetasime ära nahad, mis oleks vast veel kümme aastat vastu pidanud, kuid soovisime saavutada tulemuse vähemalt paarikümneks aastaks ja see õigustas.

Olles töötanud väga paljude orelitega nii Eestis kui ka välismaal, tekib võimalus töid analüüsida. Mul on kogemusi väga suurepäraste orelitega, kus iga detail on hoolega viimistletud, samas on kogemusi ka pillidega, mille ehituskvaliteet on olnud madal. 

Viimaste puhul rahustan ennast mõttega, et need meistrid tegid oma tööd küünlavalgel ja küllap on see kokku klopsitud pill kogudusele olnud ainsaks võimaluseks saada oma kirikusse orelihelisid. Neil vanadel aegadel ei olnud ju digilahendusi. Kes soovis muusikat, pidi leidma pilli ja pillimehe. Nii vaatan lugupidamisega ka neid oreleid, mis ei ole ehitatud nii hästi nagu Kaarli, Oleviste ja toomkiriku oma.

Kaarli kiriku oreli ehitamise ajal ei olnud stabiilne aeg. Maailmasõda oli kogu elukorralduse segi paisanud. Küllap ei olnud Eesti oreliehitajad veel suutnud sõjakahjudest taastuda, ehk oli muidki põhjuseid, et Kaarli kogudus otsustas oma uue oreli tellida just Saksa meistritelt, kuigi suuri pille tehti ju ka lähemal. Igal juhul võime olla selle otsuse eest tänulikud ja tunda ka nüüd veel sada aastat hiljem vaimustust sellest suurepärasest instrumendist, mis muudab kõik kirikus toimuvad üritused nii pidulikuks.

Toomas Mäeväli,

orelimeister

E. F. Walckeri orelid Eestis:

Tallinna Oleviste

Keila Miikaeli

Narva Aleksandri

Nõo Laurentsiuse

Tallinna Niguliste

Türi Martini

Lohusuu

Koeru Maarja-Magdaleena

Narva Jaani

Torma Maarja

Kärdla Johannese

Narva Mihkli

Tallinna Kaarli

Allikas: Toomas Mäeväli

Register 

on ühesuguse kõlavärvinguga vilede rühm. 

Tavaliselt vastab ühes registris igale klahvile üks vile, kuid on olemas ka mitmekordseid registreid (mikstuurid), kus ühele klahvile vastab korraga mitu vilet. 

Õhu juurdepääs vilede reale avatakse puldil olevate nuppude või klahvide abil, millele on peale kirjutatud registri nimetus ja kõrgus (jalgades). 

Oreli vanim ja talle üks iseloomulikumaid registreid on Principal.
Kui ühe manuaali mõnda registrit saab kasutada ka teisel manuaalil või pedaalis, nimetatakse seda transmissiooniregistriks.