Esileht » Arvamused » Kolumn »

…hõnguline jumalateenistus

26.12.2018 | | Rubriik: Kolumn

Altari tagant suurest aknast paistsid vilkuritega politseimasinad, soomusautod, sajad lahinguvormis politseinikud, meeleavaldajad. Erakogu

Maarja ja Joosep olid kord teel. Keisri kanget käsku tuli täita kõigil tema alamatel. Joosepil ei olnud võimalik koju Maarja juurde jääda. Ta võttis oma viimaseid päevi käima peal oleva kihlatu päris pikale ja vaevarikkale rännakule kaasa. Inimesed on ettearvamatud. Üleskeeratud rahvahulk võib teha koledaid tegusid.
Keisri kangel käsul liikusid sel ajal suured massid, sest aina suuremaks paisunud Rooma impeeriumis püüti rahvaloendusega selgust saada sellest, kes ja kui palju peaks riigile makse maksma, ja ka sellest, kui palju mehi võib see paljudelt teistelt maad ja muudki endale haaranud riik vajaduse korral oma sõjaväkke saada. See, kes on teisi vallutanud, peab olema hirmul, et see kokkukrabatu, teistelt röövitu võetakse talt ära. See, kes on tõstnud mõõga, võib ka kunagi ise mõõga läbi hukkuda. Ajad olid siis ärevad. Ajad on ärevad ka nüüd.
Hiljuti, ühel pühapäeva pärastlõunal, pidasin Brüsseli eestlastele jõuluhõngulist jumalateenistust. Iga kord, kui kokkutulnud tõusid, et kuulata jõuluevangeeliumi, nägid nad läbi altari taga oleva suure akna väga paljusid vilkuritega politseimasinaid, soomusautosid, sadu lahingvormis politseinikke ja üht osa üsna lärmakast suurest seltskonnast – meeleavaldajatest. Tumedates riietes nooremapoolsed mehed. Osal käes värvilist tossu tekitavad tõrvikud. Kõlasid kõvad kõmakad. Oli tunda pipragaasi lõhna.
Ärge kartke! Nii ütles kord ingel hirmunud karjastele. Minu ees seisis nii mõnigi inimene hirmu täis silmadega. Laulja, kellel olin palunud laulda sel teenistusel ühe laulu, palus nüüd hirmunult, et ta ei peaks oma laulu laulma ja lisas, et pole iialgi sellisele hullunud rahvamassile nii lähedal pidanud olema. Jah, me olime selle kõige keskel. Me ei vaadanud seda televiisorist, vaid nägime, kuulsime kõike enda ees. See oli meie käeulatuses, kuuldekaugusel.
Meie laulsime seal üheskoos Isa armust, mis õnnistust toob, rahupõlve maailmale loob, ja roosikesest, kes sünnib kesk külma aega ja täidab valgusega meie pimeduse.
Laulsime pühast ööst – Joosepi valvamisest, Maarja põlvedel lebavast ja sõimes magavast Jeesus-lapsest. Temast, kes on patuste rõõm. Laulsime sellestki, et kõik kartus on kadunud, lõppenud hirm, sest ilmunud meile on Jumala arm.
Tasapisi lahkusid kiriku akende alt kõik, kes olid muutnud selle päeva väga ärevaks.
Kirikus kõlasid Kristuse sõnad: Võta ja söö, see on Kristuse ihu, sinu eest surma antud. Võta ja joo, see on uue lepingu veri, sinu eest valatud pattude andeksandmiseks. Ja äkki ma taipasin, et peagi pärast seda, kui Kristus 2000 aastat tagasi need sõnad esmakordselt oli öelnud, algas sealgi meeleavaldus. Rahvas oli nõudnud Kristuse ristilöömist.
Nad said selle, mida nõudsid. Rahuvürsti peksti, alandati ja ta suri ristil. Ta oli jõudnud veel paluda nende meeleavaldajate pärast: Isa, anna neile andeks, sest nemad ei tea, mida nad teevad.
Meie võtsime vastu Kristuse ihu ja vere – Jumala suurima armastuse selge märgi ja Jumala õnnistuse. Laulsime koos viimase laulu ja siis juhtus midagi, mida ei olnud seal ühegi jumalateenistuse lõpus varem juhtunud. Mitte keegi ei läinud ära. Mitte kellelgi ei olnud kiire. Kõik tahtsid olla veel koos.
Istusime pidulauda. Kõik olid midagi lauale toonud. Need, kes olid istunud selle laua taha, märkasid, et mõni veel seisis, sest laua taga ei olnud enam ühtegi tühja tooli. Mõned tõusid ja tõid toole juurde. Teised nihutasid oma toole rohkem kokku ja peagi olid kõik suure laua ümber. Pakuti üksteisele laual olevat ja räägiti sellest, mis oli sellel jumalateenistusel inimesi puudutanud. Oli rahu ja rõõmu, oli armastust. Kõigil oli aega, et olla veel koos.
Maarja ja Joosep on ikka veel teel ja mulle tundus, et üks uks oli seal Brüsselis neile avatud. Seal ei olnud enam hirmu ega kärsitust. Selles lauas oli ka Maarjale ja Joosepile ja sündivale Jeesus-lapsele ruumi. Oli taipamine, mis on tõeliselt oluline, oli rõõm teistest inimestest ja Jumalast, kes annab rahu ka keset rahutust, annab armastust keset vihkamist. Oli taipamine, et pole vaja karta, kui hoiad end Kõigeväelise lähedusse ja avad Talle, kes hoolib, oma ukse, oma südame.
Sel aastal tulid jõulud veidi varem ja ma loodan, et nad kestavad kaua.

tammsalu3_2015

 

 

 
 

Jaan Tammsalu,
kolumnist

Kristus ütleb: Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, ja kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu. (Lk 10:16)