Homse vundament laotakse täna 

On nädal, mil ristirahvas oma mõtetes ja tegemistes valmistub 1. nelipühaks ehk kiriku sünnipäevaks. Kirik on tänu Jumalale selles rahutus ja ohte täis maailmas siiani püsinud. Ja ilmselt ikka tänu Jumalale, mitte niivõrd inimeste pingutusele. Sest mida suudab inimene korda saata, seda näeme enda ümber paraku iga päev. 

Kuid sellega jääb esimene osa kirikuaastast seljataha ning algab teine osa. Kuigi kevad justkui polegi veel käes, on hulk sellest aastast märkamatult seljataha libisenud. 

Seljataha on jäänud palju tegemisi täis päevi ja sündmusi, mis otseselt ja kaudselt meid on puudutanud. Sõjapäevadest Ukrainas on saanud kuud ning paraku ei ole lõppu näha ei sõjauudistel ega vaenutegevusel. 

Eesti riik ja rahvas on teinud ära suure töö, et meile saabunud sõjapõgenikud leiaksid siit rahu ja turvalise pelgupaiga. Usun, et keegi ei saa meile ette heita, et meie riik ja rahvas pole pingutanud. Meie linnade ja asulate mängu-

platsidel kõlab korraga mitmes keeles laste hõikeid ja juttu. On hea meel, et meile sõja eest saabunud lastel ei ole enam kartust ja hirmu silmades. Taastunud on nende lapselik rõõm ja mängulust. On siiras naer ja vaba olek just nii, nagu see peakski olema kõikjal.

Ka põgenikud on olnud tublid. Õpitakse uusi ameteid, tehakse tööd. Toetatakse kodumaale jäänud sugulasi. Ollakse nn tagalaks neile, kes on sõjaväljal. Usun, et iga lahinguväljal oleva sõduri jaoks on väga oluline teada, et nende pered on hoitud ja lapsed väljaspool ohtu. 

Eesti Kiriku ilmumise päev on ühtlasi lastekaitsepäev. Lastekaitse ei ole ainult laste kaitsmine füüsilise ohu eest, vaid lisaks sellele ka midagi enamat. See on töö selle nimel, et kasvavatel lastel oleks kõik eluks vajalik. Et nad oleksid armastatud, et neist hoolitaks nii kodus kui koolis, et nad saaksid oma unistusi täide viia ning võiksid olla õnnelikud, seda koos oma perega.

Selle maailma tulevik on meie laste käes. Aga homse päeva vundament laotakse täna. Milline saab olema see maailm, mille me oma lastele anname? Milline saab olema homne? Palju sellest homsest otsustatakse täna. Jääb vaid Jumalale loota, et need otsused oleksid õiged ja viiksid maailma edasi rahu poole. 

Kuid ilmselt ei ole meil täna mure ainult maailma rahu pärast. Vaadates raketina tõusvaid hindu poes ja kütusetulpadel, paneb olukord tõsiselt mõtlema. Kas jätkub homme raha selleks, et laps saaks käia muusikakoolis või võtta osa kunstiringist? Kas me suudame oma lastele pakkuda kõike seda, mida oleme plaaninud või peab tulevane põlv palju vähesemaga hakkama saama? Vähesemaga, kui meie ise oleme saanud? 

Ilmselt on napilt neid, kes suudaksid nendele küsimustele vastust anda. Selge on see, et keeruline aeg ei ole möödas. Paljud on juba oma pere eelarve uueks olukorraks kohandanud. See on tähendanud nii ära jäänud sõite kui kulutuste edasilükkamist. Raskeid otsuseid tuleb aga langetada veelgi. 

Ühes kirikupalves on sõnad: „Hoia meid õnnetuste ja hädade, viljaikalduse ja kalli aja, sõja ja verevalamise eest.“ Nagu üks mu hea sõber tõdes, käivad sõda ja kallis aeg paraku alati käsikäes. 

Seda, mida toob homne päev, ei teadnud ilmselt ka apostlid nelipühal. See oli kiriku algus ning ristikoguduse sünd, kuid juba õige pea koges kirik selle maailma tõelist palet. Aga see maailm pidi tunnistama ka seninägematut usku Jumalasse. Ja Jumala lastele osaks saavat Jumala armu ning hoidmist. 

Nii siis püsime usus, et ka see maailm saab näha taas helgemaid päevi ning meie liigne muretsemine pole kohane. Ning saame alati kinnitada ennast Issanda sõnaga: „Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast.“ (Mt 6:34)

 

 

 

 

Valdo Lust,

politsei- ja piirivalveameti kaplanaadi juht