Esileht » Arvamused » Arvamus »

Hommikumõtisklusega päevale vastu

04.03.2020 | | Rubriik: Arvamus

Paar nädalat tagasi olen ühel laupäeval teel Valgast Riiga. Sedapuhku olen transpordivahendina plaaninud kasutada bussi, mis väljub üsna varastel hommikutundidel ning mille väljumiseni jääb minu bussijaama jõudes oma kümme pikka minutit. Ettenägeliku reisijana otsustan enne sõitu veel kiiresti tualetis ära käia, et saaks ilma liigsete muredeta keskenduda bussiakna taga toimuvale või raamatu lugemisele. 

Valga bussijaam on ühtlasi ka Valga raudteejaam: vana jaamahoone kahjuks hävis viimases sõjas, kuid tema 40ndatel ehitatud asemik mõjub sellest hoolimata alati kuidagi suurejooneliselt. Seda ilmselt oma õhurikka, kuid pisut raskepärase interjööri poolest, millesse on talletunud tuhandete saabumiste ja lahkumiste rõõmud ning kurbused. Aeg on siin hoones justkui seisma jäänud, kuid selleski peitub tegelikult mingi omamoodi võlu, mis paneb tööle mõtted ning kujutlusvõime. 

WC asub kunagise ootesaali vastas hämaras koridoris ning on avatud juba kella kuuest hommikul. Kui ma rutakalt ukse avan, et juba valmis otsitud 20 senti seal alati viibivale prouale anda, siis näen, et proua istub keskendunud ilmel hämaras, pisikese lambikese poolt valgustatud lauakese taga, ristsõnaajakiri ees ning raadio kõrva ääres mängimas. Raadiost kuulen aga iseennast kummaliselt võõra hääletämbriga lugemas oma selle hommiku mõtisklust. Proua on olukorrale nii keskendunud, et üksnes noogutab mu teretusele ning ühtlasi ka mu ulatatud 20 sendile. Minul tuleb aga tahtmatult suule lõbus muie, mille tõrjumisega on mul omajagu tegemist. 

Tualetist tahan võimalikult kiiresti pääseda, sest siingi kummitab mind läbi seina kostev iseenda häälekõmin, mis justkui maa alt imbudes tekitab kergelt skisofreenilise tunde. Aga tahtmatu muie ei kao ning hetkeks mängin oma peas mõttega, et mis oleks, kui küsiks selle proua käest midagi. No näiteks, et kuidas see tänane raadiojutt tundub ka või kas ta sooviks ehk mõnda vihjet, millest kõneleb homne lugu. 

Muidugi ei ole mul tegelikult kordagi kavas seda teha, sest esiteks ma ei tea, kuidas proua reageeriks, ning teiseks rikuks see ära antud olukorra lausa kirjandusliku olustiku. 

Väljudes ütlen rõõmsalt „nägemist!“ ning samasuguse tüüne noogutuse saatel siirdun bussi peale. Nüüd ei hoia ma enam muiet mitte mingil moel tagasi. Lihtsalt kuidagi hea meel on sellest toredast seigast, mis oleks justkui mingist raamatust minu laupäevahommikusse lahti kirjutatud ning reaalseks sündmuseks manatud. 

Bussiaknast libisevad mööda hallaunest virguvad heinamaad, auravad jõed ning koidiku poolt roosakaks võõbatud silmapiir. Raamat lebab avatuna mu süles – aeg-ajalt nopin sealt mõne lõigu, ent mõte uitab tahes-tahtmata ringi. Eks ole ju kummaline mõelda, et me ei teagi ise, kui palju kordi oleme möödunud kellestki, teadmata, et meil on temaga mingi seos. Eks ole ju kummaline, et teinekord oleme üksteisele lähemal, kui arvatagi oskame. 

Sulgen raamatu ja panen selle ära seljakotti. Seekord otsustan hoopis rohkem keskenduda nendele kirjanduslikele hetkedele, mida saabuv päev mulle ise pakub. Talvine päike on end roosakast silmapiirist lahti rebinud ning sulatab jääkirme maanteelt, mida mööda sõidan bussirataste sahisedes vastu uutele kohtumistele.

Anna-Liisa Vaher, kolumnist

Nõnda peab ülendatama inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu. (Jh 3:14b,15)