Homme on taevaminemispüha

Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde. (Jh 12:32)

Jumal on loonud meile meeled, mille kaudu ta ilmutab end meile oma sõna ja armuvahendite ehk ristimise ja armulaua kaudu. 

Me tunnetame maailma enda ümber kõigi oma meeltega, millele lisaks kingib Issand meile usu anni. Kirikusse sisenedes haarab meie pilk tervet ruumi, mille keskmes seisab altar ja selle kohal kas aken või altarimaal. 

Saaremaa Püha kirikusse siseneja näeb taevasse ülendatavat Kristust, kes vaatab ainiti sinu silmadesse ja näib ruumis hõljuvat altari kohal. 

Kohaliku kunstniku maal

Selle erakordse maali looja oli Sandla mõisaomaniku lasterikkast perest võrsunud, 19. sajandi Saaremaa tuntuim baltisakslasest kunstnik Heinrich Oswald von Sass (1856–1913). Viis aastat pärast Euroopas ja Venemaal reisidelt kodusaarele naasnud kunstnik maalis Püha kiriku altarimaali 1903. aasta alguses tänini säilinud arhailises Kasti mõisas, olles 47aastane. 27.–28. veebruaril esitleti seda Kuressaare Laurentiuse kirikus. Esimest korda jõudis maal Püha kirikusse ja asetati oma kohale vana altari pealisehituse keskmesse taevaminemispühal, 15. mail 1903. aastal.

Püha kiriku altari muudab eriliseks tõsiasi, et maali taga altari sees on säilinud vana puidule maalitud Jeruusalemma linna panoraam, mille ees on omal ajal asunud ristile ülendatu ja tema lähemate jüngrite kujud. 

Seega on Püha altari näol tegemist mitmekihilise sõnumiga, kus vaataja silma ees on korraga esindatud nii suure reede, ülestõusmis- kui taevaminemispüha tegelikkus. 

Iga päev meie juures

Jeesus ülendati ristile, et ta oleks päästeks kõigile, kes vaatavad ja usuvad temasse. Need, kes temasse usuvad, on valmis koos temaga astuma risti teele, aga nende kannatus pöördub ülendamiseks taeva kirkusesse. Kes temasse usuvad, saavad ülendatud sellesse kirkusesse juba oma eluajal, ehkki me elame veel selles maailmas. 

Nende 40 päeva jooksul, mil Jeesus pärast ülestõusmist oma õpilastele ilmus, ta ka einestas koos nendega. 

Jeesuse elavaks saava olemuse juuresolekul pühitsetakse kirikus igal pühapäeval armulauda. Ka möödunud nädalatel, kus sageli oli koos vaid kaks või kolm inimest, on Issand olnud alati oma tõotuse kohaselt omade keskel.

Jeesuse taevasse tõusmist kujutatakse ruumis, mille põranda all ja ümber ootavad ülesäratamist pühade ihud. Kirik on sarnaselt Jeruusalemma Õlimäega rajatud kõrgemale kohale, mille lähedusse on paljud eelkäinud avaldanud soovi jääda kuni Jeesuse taastuleku päevani puhkama. 

Jaakob nägi Peetelis, kus ta oli jäänud magama, redelit, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid seda mööda üles ja alla. Ärgates ta kartis ning ütles: „Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!“ (1Ms 28:12–17) Tunnetatavalt ei ole inimene pühakojas kunagi üksi, sest Kristus on andnud meile tõotuse, et ta on iga päev meie juures ajastu lõpuni.

Maine ja taevane olemus

Enne oma taevaminemist andis Jeesus jüngritele oma Isa tõotuse, et nad viibiksid linnas, kuni neid rüütatakse väega kõrgelt. 

Püha Vaimu tuleku tõotus tähendas Jeesuse õpilastele ja seejärel ka teistele Jee­susesse uskujatele liitumist Kristuse ihu ehk kogudusega. Pühas Vaimus saab kogudus kui Kristuse maapealne ihu üheks Kristuse taevase olemusega.

Vanadele kirikutele omaselt on ka Püha kirikus olnud aja jooksul mitmeid teisi altareid ja uksi, kuid need on kas hävinud või suletud. Peamine uks on olnud aga alati avatud. 

Jeesuse taevaminemist kujutav maal meenutab väravat, mille suunas ja mille poole on teel nii elavad kui surnud. Laulik ütleb: „See on Issanda värav. Õiged lähevad sealt sisse.“ (Ps 118:20)

Jeesus palub Jumalat oma ülempreesterlikus palves oma järgijate eest: „Ja mina ei ole enam maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina tulen sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie!“

Anti Toplaan