Esileht » Arvamused » Arvamus »

Homme, 485 aastat hiljem

30.10.2002 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Homme tähistame oma kirikus reformatsioonipüha. Üks munk, kes oli leidnud armulise Jumala ja taibanud tõe, ei suutnud vaikida. Vaidlustes sünnib vähemalt kaks tõde ja luterlik kirik.
10 aastat hiljem külastades Wittenbergi ümbruses Saksimaa kogudusi on Luther tõelises hämmingus: «Oi, hea Jumal, seda armetust, mida olen saanud näha! Tavalised inimesed ei tea ristiusu õpetusest mitte midagi ja kahjuks ka paljud vaimulikud on võrdlemisi oskamatud ja andetud õpetama. Ja kõik nad peaksid ometi olema kristlased, ristitud ja püha armulaua vastuvõtjad, kuigi nad ei oska Meie Isa palvet, usutunnistust ega kümmet käsku.»
Suure Katekismuse eeskõnes iseloomustab ta hooletuid vaimulikke, kes ei õpi ise ega õpeta ka kogudust järgmiste karmide sõnadega: «Oh neid häbiväärseid õgardeid ja kõhuorje, kes pigem peaksid olema seakarjused ja koerapoisid kui hingekarjased ja õpetajad. Nad põlgavad nii endi ametit kui ka rahva hingesid ja peale selle ka Jumalat ning Tema Sõna. Sääraseil pole enam vaja langedagi, sest nad on juba kohutavalt langenud.» Veel väidab Luther, et kõik, kellele Jumal on andnud vastutuse kanda hoolt noorte kasvatamise ja harimise eest, kuid selle ülesande täitmata jätavad, on süüdi mõistetud needvas patus.
Selle kohustuse unarussejätmine õõnestab nii jumalariiki kui inimühiskonda. Need, kes jätavad hädavajaliku hariduse andmata, on Lutheri sõnul Jumala ja inimeste halvimad vaenlased. Kes oleme meie? Kes on Eesti tipppoliitikud? Kes on haridusministeeeriumi vastutavad ametnikud?
Kuigi Luther omanimelist kirikut ei soovinud, püüavad paljud ka pooltuhat aastat hiljem temanimelises kirikus olla tõsised luterlased. Mida tähendab olla tõeline luterlane?
Üks Viljandi Kultuurikolledži tudeng kirjutas mõni aasta tagasi essees «Eile nägin ma kirikut» järgmised laused: «Näen vaimulikke, kes ristivad, leeritavad, laulatavad keda tahes ja ilma, et annaksid mingitki õpetust. Odav väljamüük 2000 aasta vanuses auväärses kirikus? Kui küsin, miks osad neist nii teevad, siis tundub mulle, et kuulen neid vastamas: eks meiegi ole vaid inimesed. Aga olge siis vaid inimesed ja mitte vaimulikud.»
Tahtes olla luterlased, peaksime me hoolima oma rahva hingedest, oma ametist, Jumalast ja Tema Sõnast ja sakramendist. Peaksime olema väga tõsised palvetajad.
Majandusnõukogu poolt pakutud kiriku SWOT-analüüsis kõneldakse muuhulgas teenuse kvaliteedi tõstmise vajadusest. See on nii mõnegi vaimuliku üles ärritanud. Usun, et Lutheri omaaegsed sõnad vaimulikest, kes pigem kõlbaksid seakarjasteks ja koerapoisteks kui hingekarjasteks ja õpetajaks, ärritasid kord palju enam kui täna sõnad teenuse kvaliteedi tõstmise vajadusest.
Ülisuur tung leeriõpetuse õppepäevadele näitas, et paljud meie kiriku vaimulikud soovivad saada paremaks õpetajaks, teha tulemuslikumat tööd.
Olen imetlenud, kui paljud koguduste töötegijad teevad kirikutööd kogu südamest jõu viimasel piiril. Osa lahkub ja sellest on kahju, aga paljud jäävad ja paljud jääjatest teevad ilusat tööd. 165 kogudusega EELK-sse on sellel ja järgmisel aastal juurde tulnud ja tulemas ligi 20 uut kirikuõpetajat ja diakonit. Jumal ei tee meiega nalja, Ta ei anna meist kellelegi seitset kinga, ega käsi neid kõiki korraga jalga panna. Ta teab, et kellelgi meist pole enam kui kaks jalga. Igal meist siin luterlikus kirikus on õigus tööle ja puhkusele, hästi läbiviidud jumalateenistustele ja talitustele, põhjalikult ettevalmistatud leeri-, pühapäevakooli- ja usuõpetuse tundidele. Samas on igal meist kohustus endast parim anda, teha homme sellest, mida täna teeme oma kirikus, kasvõi pool, aga hästi ja kogu jõuga ja armastusega, nii nagu Luther.
Täna 50 aastat tagasi hakkas kesk sügavat nõukogude ateistlikku aega valmis saama varemetest ülesehitatud Põltsamaa kirik. Üks noor luterlik vaimulik, Herbert Kuurme, kellel usk südames põles, suutis paljusid innustada ja tõestas, et kõik on võimalik sellele, kes käib oma teed koos elava Jumalaga. Nii oli see siis ja ka 485 aastat tagasi. Nii on see ka täna.
Jaan Tammsalu, assessor

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)