Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Hoiul killuke ajaloost

09.02.2010 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga, Esileht, Uudised

Arhivaar Janis Tobreluts näitab Viljandi Pauluse kiriku Jaan Lattiku mälestustoa seinalt ajaloolist fotot 1914. a usuõpetuse kursusest Viljandis, mis toimus paar kuud enne Esimese maailmasõja puhkemist.Foto: Liina RaudvassarEsmaspäeval ja teisipäeval on EELK konsistooriumi arhiiv Tallinnas kõigile huvilistele avatud. Arhivaar Janis Tobreluts palub endaga siiski eelnevalt ühendust võtta.
Meie kohtume aga hoopis Viljandis. Janis Tobrelutsul on Viljandi Pauluse koguduse arhiiviga töö pooleli. Nii kinnitab ta vähemalt ise. Põgus pilk kiriku abiruumi kinnitaks justkui vastupidist: maast laeni riiulid on tihkelt arhivaale sisaldavaid standardile vastavaid hoiukarpe täis, igal etikett küljes. «Herbert Kuurme. Fotoalbumid III,» loen ühelt.

Kogudused on erinevad
Janis Tobreluts selgitab, et alustas selle arhiivi korrastamist õpingute ajal Tartu ülikooli usuteaduskonnas. See oli entusiasmi aeg, mil Tobreluts võttis sihiks koolitada ennast arhiivinduses spetsialistiks.
Mitu aastat oli konsistooriumi arhivaari koht pärast Sirje Simsoni lahkumist täitmata. Esimeseks suureks tööks aastail 2003–2005 oli käia läbi kõik EELK kogudused, koostada leidudest nimekiri, mis on kättesaadav EELK sisevõrgus.
Tobreluts kinnitab, et kogudused hoiavad dokumente erinevalt. On väga heas korras arhiive ning samas selliseid, mis arhivaari südame valust kokku tõmbama sunnivad. Arhiivi olukorra eest vastutab koguduse vaimulik, kes korraldab dokumentide arhiveerimist. Juba tsaariajal soovitati pabereid hoida tulekindlas väheniiskes ruumis. Nende laenutamine oli piiratud, et vältida kaotsiminek.
Tobreluts nendib, et konsistooriumi arhiivist on kadunud mitu arhivaali. Näiteks ei ole oma kohal Robert Kannukese toimikut. Ehk tuleb see veel välja nagu mõni aasta tagasi Harri Haameri isikutoimik.

Jõudnud digimaailma                 
See ei ole ulmefilmi stsenaarium, vaid meie igapäevaelu, kus üks toiming teise järel digiteeritakse. «Paljud asjad kolivad arvutisse ja ma kahtlen, kas neid välja prinditakse,» arutleb Tobreluts. Konsistoorium kasutab mitmendat aastat elektoonilist dokumendihaldust, ent praktiseerib jätkuvalt ka dokumentide säilitamist paberkandjal: «Tegelikult me ikkagi ei tea, kas digiteeritud materjalid on olemas ka 20 aasta pärast.» Enamik Tartu praostkonna kirikuraamatuist on EELK ja rahvusarhiivi vahelise koostöö tulemusena mikrofilmitud ja digiteeritud ning nendele on juurdepääs veebikeskkonnas Saaga.
Arhiiv asub 80 ruutmeetril konsistooriumi keldris ja jääb Janis Tobrelutsu kinnitusel kitsaks. Sellest hoolimata innustab ta kõiki, kes ajalooürikute vastu huvi tunnevad, arhiivi külastama või tooma arhiivi kodus mittevajalikuna tunduvat kiriku- või isikuloolist materjali.
Liina Raudvassar

EELK arhiiv sisaldab

  • koguduste tegevusaruandeid aastast 1921
  • konsistooriumi protokolle aastast 1882
  • konsistooriumi ringkirju aastast 1900
  • vaimulike isikutoimikuid aastast 1830
  • köstrite, organistide ja rändjutlustajate isikutoimikuid 19. saj
  • kirikukogu protokolle alates EELK asutamisest 1917. a
See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)