Esileht » Arvamused » Arvamus »

Hoitud elu

05.01.2005 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Aastavahetus on möödunud. Kes võttis vastu oma elu esimese, kes kahekümne kolmanda, kes kuuekümne viienda, kes sajanda uue aasta, kellele aastat 2005 ei saabunudki.
Teisel jõulupühal India ookeanis toimunud võimas maavärin hävitas Kagu-Aasias kümnete tuhandete inimeste elu. Iga päevaga on meedia teatel hukkunute arv kasvanud ja küünib juba paarisaja tuhandeni.
Hukkunud ei olnud mitte ainult kohalikud inimesed, vaid ka paljud Ameerika ja Euroopa turistid, sest paradiisliku kliima ja loodusega piirkond on eriti jõulude ja uusaasta ajal turistide meelispaik. Katastroofipiirkonnas oli ka meie kaasmaalasi.
Eestimaa on olnud hästi hoitud suuremate katastroofide eest. Talviselt sombuse ja nullilähedase temperatuuriga aastavahetuse õnnetuste nimistusse jäid teod, mida alkoholi- või narkojoobes kaaskodanikud endale või teistele põhjustasid. Inimohvritega lõppenud liiklusõnnetused on karmimad ja kohutavad paljusid, sest aeg-ajalt oleme kõik teelised.
Iga kauge kannatuse puhul oleme televaatajad, ja hea, kui kaasatundjad. Mõte, et mastaapsed õnnetused ei jõua meie õuele, ei pea paika. Jõuavad läbi inimeste, kes tänapäeval on muutunud liikuvamaks kui kunagi varem. Kagu-Aasia hiidlainest kuuldes mõtlesin kohe oma onupojale, kes juba mitmendat aastat koos kaaslasega maailmas ringi rändab, soojemaid paiku ning ookeani lähedust otsib. Teadsin, et Tai on tema lemmikpeatuspaik. Õnneks oli ta sealt lahkunud juba mõne kuu eest ja uut aastat võttis ta vastu Haiitil.
Maa on meie ühine kodu, seda teadmist oleme viimasel kümnendil pärast raudse eesriide langemist aina selgemini tundma saanud. Mitte ainult piiride avardumise läbi. Ka seetõttu, et kannatused ja õnnetused ei ole võõraks mureks ja kaugeks kajaks, vaid karm reaalsus ka eestlase jaoks. Üks rängemaid maailma tunnetamise õppetunde oli kümne aasta tagune Estonia katastroof.
Aasta 2005 on kestnud viis päeva. Eelmise aasta mõjutused on tulnud kaasa uudegi aastasse. Üheks aastalõpu rõõmustavamaks kokkuvõtteks on nimetatud sündide suurenemist Eestis. Ligi 14 000 vastsündinut aastas on 800 võrra rohkem kui aastal 2003. Oma positiivne roll on selles kindlasti vanemahüvitise seadusel, mis jõustus 1. jaanuaril 2004. Eestlaste väljasuremisohust päästmiseks on see tõus märkamatu, aga lootust annab ikkagi, et seenekujuline rahvastikupüramiid jalalt maha ei varise. Kas 2003. aastal loendatud rahvaarv 927 293 võiks kunagi ühe miljonini jõuda? Kui meie maanurk suurtest, kümneid tuhandeid ohvreid nõudvatest katastroofidest pääseb, on lootust, et kestame.
Hoitud ja kaitstud uut aastat!
Sirje Semm,

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)