Hõimusuhteid tuleb hoida

Soome-ugri vaimulike konverentsil EELK delegatsiooni juhtinud piiskop Tiit Salumäe kinnitab, et EELK-l on jätkuv huvi hõimuliikumise vastu.

Esimesel konverentsipäeval olid delegatsioonide juhid palutud Venemaa koosseisu kuuluva Karjala Vabariigi kuberneri vastuvõtule. Kui oluliseks hindad kohtumist?
Ma ei alavääristaks selle tähtsust. Me ei kohtunud üksnes Aleksandr Hudilaineniga, peale kuberneri viibisid vastuvõtul veel vastava ala minister, tema abi rahvusküsimustes ja nõunik ehk siis kõik need, kes selle teemaga siin tegelevad. Meile selgitati, et Karjalas on erinevad konfessioonid, mitte ainult kristlikud, vaid näiteks ka budistlikud ja teised, ning kuberneri kinnitusel luuakse neile kõigile kohaliku võimu toel võimalused tegutsemiseks.
Märkimisväärne on, et kuberner Hudilainen räägib vabalt soome keelt. (Venemaa Karjala Vabariigi ametlik keel on vene keel, aga karjala, vepsa ja soome keel on seaduse järgi riiklikult toetatavad keeled – L. R.) Kohtumisel, mis kestis umbes ühe tunni, said delegatsioonide juhid võimaluse lühikeseks oma maa ja kiriku tutvustuseks. Mina andsin ülevaate Eestist.

On tähelepanu väärt, et esimest korda toimus soome-ugri luterlike vaimulike kokkusaamine Vene riigi alal.
Nii see on, ent me ei soovi seda fakti liialt esile tõsta. Rõhutame hoopis, et oleme koos Ingeri luterliku kiriku kutsel. Riigid ja riigipiirid ju muutuvad, kirik aga jääb. Meie konverentsi korraldamisel on kutsujad kirikud, mitte riigid.

Kas asjaolu, et kohtumine toimus Venemaal, ei toonud korraldamisprotsessi tagasilööke? Näiteks kas kõik siia tulla soovijad said riiki sisenemiseks viisa?
Korralduslikult on kõik laabunud, saan kinnitada. Ei ole olnud mingeid takistusi ega viisaprobleeme.

Mis osutus konverentsil kõige huvitavamaks?
Minule on kõige huvipakkuvamad olnud maade ülevaated, erinevate delegatsioonide esitlused. Olen huvitatud, millistes konkreetsetes oludes tegutseb kirik eri maadel.
Sellest on hulk aastaid, kui olin KALME (Euroopa luterlike vähemuskirikute kommunikatsiooniorganisatsioon – L. R.) asepresident ja meie istungid, vahel peeti neid isegi mitu korda aastas, toimusid erinevates riikides. Toona oli mul olukorrast eri riikides parem ülevaade, nüüd oli huvitav viia ennast üksikasjadega kurssi.

Kui erinevad need olud riigiti on?
Tundub, et eri maade olukord on suhteliselt erinev, mis puudutab näiteks riigi ja kiriku(te) omavahelist diskussiooni ning läbikäimist. Just sellepärast on mulle tõesti väga huvitav olnud kuulata osavõtvate riikide esindajate sõnavõtte.
Ungari ettekanne ei andnud küll päris ammendavat ülevaadet, milline nende kiriku positsioon ja väljavaated on. Aga kuuldu üllatas mind, sest see ei ühtinud minu ettekujutusega Ungarist. Mis oli mulle aga päris uus, oli Rumeenia olukord, sest mina käisin Rumeenias sel ajal, kui seal oli saksa kirik ning sealsest ungarikeelsest kogudusest ei teadnud lähemalt.
Tahan kindlast minna Soome töörühma (iga töörühma juhtis ühe maa kiriku delegatsioon – L. R.), sest seal toimuvad suured muudatused ning on huvitav, kuidas soomlased seda edasi annavad.

Tundub, et konverentsil esindatud luterlikest kirikutest on EELK-l kõige leigemad suhted Ungari evangeelse luterliku kirikuga. Kui rahul sellega võiks olla?
See on tõsi. Ungari, aga ka naabermaa Läti luterliku kirikuga on meil ebanormaalselt leiged suhted. Meie teadmised nendest on peaaegu olematud. Ungari peaks vägagi meie prioriteet olema. Pean silmas seda, et Ungari piiskop Tamás Fabiny on Luterliku Maailmaliidu asepresident. Võib olla, et alles 50 aasta pärast saab sellele kohale mõni soome-ugri taustaga vaimulik. Seega olen täiesti veendunud, et suhteid Ungari kirikuga peaks arendama ning leidma selleks mooduseid.

Kui Ungari ettekanne pakkus üllatusi, siis millise ettekandega jääd eriti rahule, mis pälvis ka auditooriumi tähelepanu?
Teiste maade pilt oli tuttavam. Ingeri kiriku aruanne oli oma olemuselt piiblitund ega ammendanud auditooriumi huvi, saamaks teada siinsest oikumeenilisest olukorrast. Jään rahule Eesti ettekandega. Ametivend Peeter Kaldur oli oma sõnavõtu põhjalikult ette valmistanud. See andis ajaloolis-süstemaatilise ülevaate Eesti oikumeenilisest  arengust. Meie ettekanne pälvis ka saalisistujate tähelepanu.

Seda tõendavad rohked küsimused pärast ettekannet. Näiteks tõstatus rahvusküsimus.
Jah, see küsimus huvitas koosviibijaid ja ma täiendasin Peeter Kaldurit sellele vastates. Võib nentida, et rahvusküsimus on Eestis leidnud suhteliselt vähe käsitlemist, aga on oikumeenilises plaanis oluline. See, et venestamise aparaadina loodud õigeusu koguduste moodustamine tõi tegelikult Eestis kaasa emakeele ja kirjanduse arengu, vajaks tõepoolest tõsisemat lahtirääkimist.
Eesti Kirikute Nõukogus on mõlemad ortodoksi kirikud, mis on ka oikumeeniline saavutus.

Petroskoi konverents keskendub oikumeenia mõistele. Kui tugevalt eristuvad eri maade kirikud oikumeenilise hoiaku poolest?
Erinevad kindlasti. Kõige selgemini eristub ehk Ingeri kirik teistest soome-ugri luterlikest kirikutest. Kuigi seda ei ole välja toodud, aga naiste ordinatsiooni küsimus on kahtlemata üks teemadest, mis Ingeri kiriku teistest erinevaks teeb. Nende kiriku praktikas puudub naiste ordinatsioon. Ametitunnust kandvad soome ja ungari naisvaimulikud tuletavad tahtmatult meelde, et Ingeri kirikus pole see aktsepteeritav.

Ettekandeid kuulates ja vestlusringides osaledes on jäänud mulje, et on mõned teemad, näiteks rahvusküsimus, traditsioonilise perekonna mõiste, homoseksualism, mis kirikutes erimeelsusi tekitavad?
Tõesti, need on küsimused, mille puhul ei olda alati päris üksmeelsed. Ega tegelikult ükski kirik pole oma otsustega neid asju (homoseksualismi – L. R.) heaks kiitnud. Aga küsimus on rohkem selles, mida ühel või teisel teemal räägitakse.

EELK delegatsioon oli väikesearvuline. Kas see võiks väljenda meie kiriku huvipuudust hõimuliikumise vastu?
See väljendab rahalist seisu, vahendite nappust. Kui kiriku n-ö ametlik delegatsioon oli määratud, innustati vabatahtlikke liituma, aga ilma kirikuvalitsuse toetuseta. Omafinantseerimise tingimustes entusiaste ei leidunud. Ma ei tõmbaks võrdusmärki delegatsiooniliikmete vähesuse ning huvipuuduse vahele. Meenutame eelmist konverentsi neli aastat tagasi Tartus, mil EELK vaimulike huvi ja rohke osavõtt oli märkimisväärne.
Siinkohal on võimalik rõhutada Soome kiriku panust tänavuse konverentsi kordaminekuks. Ilma nende rahalise toetuseta olnuks raske kohtumist korraldada.

Seega on hõimutöö jätkuvalt EELK huviks?
Me peame hõimutööd kõigiti toetama. Eestis teeb seda Eesti Piibliselts, kuna EELK osa on sümboolne. Küll on piibliseltsi hõimupäevadel kiriku esindatus alati olemas.
Liina Raudvassar
Intervjuu on tehtud Petroskois konverentsi ajal.