Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Hõimukirikute rahvusvahelise suhtluse ajalugu 2. osa

10.08.2016 | | Rubriik: Järjejutt, Kirikuelu

2.
Seda on nimetatud ka juba 10 aastat varem käivitunud stipendiaatide vahetuse viljaks, aga kindlasti olid oluliseks ajendiks kasvav hõimutunne ühelt poolt ning poliitiliste pingete kasvamine Euroopas. Sellest kokkutulekust on põhjalikult kirjutanud oma raamatus «Hiiobi õnnistus» tollane Pärnu praostkonna praost August Arumäe, kes ei olnud küll Eesti delegatsiooni juht (selleks oli piiskop Rahamägi), aga ta oli piiskop Rahamäe asetäitjaks. Soome delegatsiooni juhtis Oulu piiskop Mannermaa. Eesti delegatsioonis oli umbes 30 inimest.
Kohe pärast algusjumalateenistust Budapestis tehti väljasõit erinevatesse maakogudustesse. Seal hakkas sadama tihedat äikesevihma, selle situatsiooni kasutas oma tervituskõnes oskuslikult ära piiskop Rahamägi. Ta meenutas juutide rännakut tõotatud maale ja nende peatumist Siinai mäe jalamil. «Ka siis oli näha tulekeeli ning kuulda müristamist, aga just siis sõlmiti leping Jumala ja Iisraeli rahva vahel, nagu meie, kolm vennasrahvast, oleme tulnud, et üksteisega lähemasse kontakti astuda. Ja seda kinnitab Jumal oma võimsa häälega.» 2

Lappeenrannas
1939. a toimus teine soome-ugri vaimulike kokkutulek Lappeenrannas samal teemal mis esimene, aga kokkusurutult, kuna II maailmasõja ähvardavad pilved muutusid iga päevaga tumedamaks. Seda kokkutulekut on nimetatud lihtsalt hõimuvendade laagriks, aga vahest oli see teine koosolek hiljem väga oluline, kuna andis võimalusi uue traditsiooni arendamiseks, millest nüüd võtab osa juba kuue riigi soome-ugri kirikute esindajaid.3

Budapestis
Pärast pikka sõjast ja Euroopa kaheks leeriks lõhestumisest tingitud vaheaega toimus taas selline koosolek 1968. a juunis Ungaris, vahetult enne Varssavi Lepingu Organisatsiooni vägede sissetungi Tšehhoslovakkiasse sama aasta augustis, millega lõppes osa Ida-Euroopa rahvaste järjekordne vabadusvõitlus.
Budapestis peetud soome-ugri pastorite koosolek oli tol hetkel ainumõeldaval teemal – rahutöö ja kogu kohtumise pealkirjaks võib panna «Rahutöö». Kuigi algselt ei olnud ettekannete teemad üldse pühendatud rahutööle, pidasid lõpuks Zoltan Kaldy ja Maunu Sinnemäki mõlemad rahuteemalised ettekanded, mis tollal oli hädavajalik selleks, et midagi taolist võiks üldse toimuda ega satuks valitseva ideoloogia löögi alla.
Võib öelda, et kuigi II maailmasõja algus katkestas pikemaks ajaks ja Praha sündmused 1968. a katkestasid taas niisuguse kooskäimise, oli see selgelt Jumala tahtmine, et idee jäi ellu ja ikka leidus selle jätkajaid. Mul puudub informatsioon selle kohta, kas keegi EELK vaimulikest võttis osa 1968. a koosolekust, aga et tollases poliitilises olukorras sai selleks reeglina olla vaid peapiiskop ning kuna just vahetult enne seda võeti maha peapiiskop Jaan Kiivit sen ja kevadel valiti uueks peapiiskopiks Alfred Tooming, kes ei olnud rahvusvahelistes suhetes eriti aktiivne, on see väga kahtlane.
Kahtlemata mängis olulist rolli 1968. a soome-ugri koosoleku toimumises Zoltan Kaldy – isik, kes sai Ungari luterliku kiriku juhtivaks piiskopiks 1958. a piiskoppide Ordassi ja Turoszy mahavõtmise järel pärast 1956. a rahvaülestõusu Nõukogude Liidu vastu. Ta oli kaheldamatult seotud salateenistustega ning valiti LMLi presidendiks 1984. a Budapesti assambleel, mis oli esimene ja ainuke luterlik suurkogu sotsialistlikus riigis. Kaldy suri 1980ndate lõpus, enne kui pärast pööret algas jaht salateenistustega koostööd teinud isikutele, milles ta oleks kindlasti löögi alla jäänud.
Hoolimata tema võimalikust poliitilisest koostööst tollaste võimudega, oli Kaldy kindlasti üheks luterluse suurkujuks. Samas oli Ungari luterlik teoloogia sel ajal väga piiskop Kaldy nägu, sest teoloogiliste ettekannete pidamiseks ja välispassi saamiseks oli vajalik piiskopi luba ning hoolimata väga suurest liberaalsusest võrreldes tollase nõukogude tegelikkusega polnud haruldased juhtumid, kus südametunnistus toodi ohvriks võimalikele materiaalsetele huvidele.

Iisalmis
Kuigi järgmine soome-ugri vaimulike koosolek toimus alles 1981. a Iisalmis (Soome), s.t 15 aastat hiljem, sedagi pärast 1975. a Euroopa julgeoleku ja koostöönõupidamise lõppaktile allakirjutamist 4 (kusjuures riikide tasandil läbirääkimised toimusid alates 1973. a), oli 1968. a koosolek üheks väikeseks tilgakeseks, mis aitas kaasa pingelõdvendusele Euroopas.
(Järgneb.)
Peeter Kaldur

2 A. Arumäe, Hiiobi õnnistus. Tln, 2005, lk 160 jj.
3 Paavo Kettunen, Soome-ugri pastorite koosolek 72 aastat. Ettekanne sellel koosolekul 2012. a.
4 Vt Välispanoraam 1975. Tln, 1976, lk 28–34.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)