Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Hõimukirikute rahvusvahelise suhtluse ajalugu 1. osa

03.08.2016 | | Rubriik: Järjejutt, Kirikuelu

1.
EELK osalemine suurtes rahvusvahelistes kiriklikes organisatsioonides on muutunud enesestmõistetavaks. Kuid on ka väiksemad organisatsioonid, mis jäävad tähelepanu fookusest välja.
Me osaleme nelja suure oikumeenilise organisatsiooni töös: Kirikute Maailmanõukogu, Luterlik Maailmaliit, Euroopa Kirikute konverents ja Evangeelsete Kirikute Osaduskond Euroopas (Leuenbergi Konkordia).
Peale selle veel soome-ugri teoloogide regulaarne kooskäimine, Hermannsburgi rahvaülikooli korraldatud poolakate, Königsbergi (Kaliningradi) venelaste, Põhja-Elbe kiriku rahvaülikoolide esindajate ja EELK liikmete regulaarsed kohtumised, Venemaal asuvate eestlaste korrapärane vaimulik teenimine, Euroopa Oikumeenilise Noortenõukogu töö, luterlikud noortekonverentsid (vähemalt 1988, 1992 ja 2000), KALME, Saksamaa Põhja Kiriku organiseeritud ning finantseeritud iga-aastased Läti, Leedu, Eesti ja Saksamaa Põhja Kiriku vaimulike kooskäimised. Aga muudki kontaktid, mis ei ole mõeldud kirikute juhtidele, vaid lihtvaimulikele ja aktiivsetele koguduseliikmetele.
Ajaloo hõlma on vajunud Kristlik Rahukonverents, osalemine aastatel 1956–1992 toimunud Euroopa luterlike kirikute konverentsi töös, mis kuni 1970. a kandis nimetust luterlike vähemuskirikute konverents, mille viimane kohtumine oli Riias 1992. a ja mis lõpetas sellega oma tegevuse.
Peamiseks põhjuseks oli see, et Ida-Euroopa kirikutel oli pärast raudse eesriide langemist võimalus oma esindajate kaudu osaleda ilma piiranguteta. (Kui piiranguks mitte lugeda osa kirikute majanduslike võimaluste vähesust, aga vähemalt esimestel aastatel pärast «pööret» olid rikkamad lääne kirikud valmis toetama meie kiriku osalemist rahvusvahelistel üritustel).
Sama kehtib Saksamaa ja Skandinaavia luterlike kirikute kohtumiste kohta, kuhu olid viimastel aastatel kutsutud ka EELK esindajad, kuid needki kohtumised lõppesid 2001. a. Võib-olla kuuluvad siia ritta ka Luterliku Maailmaliidu koordinatsioonikoosolekud Balti ja Venemaa luterlike kirikute osas, mis algasid 1988. a ilma Balti kirikute esindajateta, laienesid seejärel, kuid minu teada viimane neist toimus 2005. a Vilniuses.

Soome-ugri vaimulike kohtumised
16.–21. augustini toimub Petroskois (Petrozavodskis) esimene Ingeri kiriku korraldatud soome-ugri vaimulike järjekordne konverents.
Soome-ugri teoloogide või ordineeritud pastorite koosolekud on toimunud alates 1937. a, kuigi juba enne seda, alates 1927. a, toimusid küll Soome, Ungari ja Eesti teoloogide konverentsid, millel ei olnud otsest soome-ugri iseloomu ja mis olid rohkem seotud teoloogiaüliõpilaste stipendiumiprogrammiga.
Hõimutunde rõhutamise põhjuseks oli Soome ja Balti riikide iseseisvumine möödunud sajandi algul, suhteliselt väikeste rahvaste vajadus koostöö järele, stipendiaatide programm nõrgema või teistsuguse teoloogilise võimekusega kirikute õppijate koolitamiseks, enamiku nende rahvaste luterlik iseloom ning lõpuks hõimusugulus, kuigi rahvaste sõltumatu ja vägagi erinev areng oli toimunud juba aastatuhandeid.

Tallinnas
1935. a suvel peeti Tallinnas esimene Eesti ja Soome kirikuõpetajate koosolek. Aga seda ei saanud veel soome-ugri kooskäimiseks nimetada, sest osalesid vaid kahe rahva kirikute esindajad ja hõimutunnet ei rõhutatud.
Võib arvata, et selle koosoleku toimumise üheks mootoriks oli 1934. aastal EELK piiskopiks valitud H. B. Rahamägi, kes juba Tartu ülikooli süstemaatilise usuteaduse professorina (1920–1934) oli oluliselt tegev olnud rahvusvahelistes suhetes ja kelle üheks tähtsamaks teoks oli otsustav kaasarääkimine armulauaosaduse sõlmimisel EELK ja Inglise kiriku (anglikaani osaduskond) vahel 1937. a.
Rahamägi oli oikumeeniliselt ja poliitiliselt väga aktiivne (I ja IV riigikogu liige ning riiginõukogu liige ja erinevate haridusministrite kabineti liige), aga viis aastat pärast piiskopiks valimist osutus ta eetilistel põhjustel sobimatuks piiskopi ametisse, tagandati ja lõpuks pidi tollases ajaloolises arengus vastu võtma märtrisurma Nõukogude vangilaagris 1941. a.1

Budapestis
Esimene koosolek, millest võtsid osa nii Soome, Ungari kui ka Eesti kirikuõpetajad, toimus 1937. a Budapestis (on ka öeldud, et see oli Sopronis, mis on umbes 150 km Budapestist loodes suunas. Võimalik, et osa koosolekust toimus Budapestis, osa Sopronis) teemal «Kiriku ajalugu ja hõimutöö» ja kohtumist nimetatakse üksmeelselt esimeseks soome-ugri vaimulike kogunemiseks.

(Järgneb.)
Peeter Kaldur

1 Konrad Veem, Eesti vaba Rahvakirik. Stockholm, 1988, lk 440.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)