Hoidkem ka oma hinge!

Mõni aeg tagasi kohtusin haiglas eaka prouaga, kes kuuldes minu ametist mulle nukralt otsa vaadates lausus: „Oh lapsuke, millise töö sa oled küll valinud. Sa annad ju sellega osa en­da tervisest.“ Viis, kuidas ta seda ütles, pani mind sügavalt mõtisklema hinge­hoid­ja rolli ja sellega kaasne­vate ohtude üle. 

Kõige kulutavam osa

On üldtuntud tõde, et läbi­­põ­le­mine ohustab eelkõige ai­ta­misega seotud elukutse­te esindajaid. Martti Lindqvist kirjeldab oma raamatus „Aitaja vari“ väga huvitavalt aitamisega kaasnevaid eri tasandeid. Ühest küljest on tegemist ini­mestele suuna­tud tööga, milles antakse või tehakse kellegi jaoks midagi. Teisest kül­jest on inimestega töö­tamise elukutsete keskne üles­anne olla inimene, kas­vada inimesena ja jagada inimeseks olemise kogemust. Elukutselistele aitajatele on iseloomulik see, et tegut­se­takse teadlikult võetud rollis, mil­les ollakse aidatavate käsu­tuses. 

Tõenäoliselt kaasneb aita­missooviga alati teatud kutsumus teha abistavat tööd. Aitajatel on valdavalt aitamist soodustavad isikuomadused, mo­tiivid, maailmavaade jne. Lindqvisti sõnul on see ameti­alane paratamatus, mis pole saavutatav vaid ame­ti­alaste abinõudega. See eel­dab seda, et aitamisega an­tak­se aidatavale alati ka osa iseendast. Seesugune kahe­tasandilisus on aitamise kõige tänuväärsem, aga kahjuks ka kõige kulutavam osa.

Läbipõlemise vältimine

Hingehoidja on elukutseline aitaja, kes tegutseb seega tead­likult võetud rollis. Hinge­hoiutöö viib enamasti kok­ku inimestega, kes mingil põhjusel on katki, vajades tu­ge ja mõistmist. Empaatia ja kaastunne on aitamise juures häda­vajalikud omadused, kuid sellega kaasnevad ka teatud ohud: samastumine, tun­nete ülekanne, emot­sioo­nide kontrollimine jne. 

Mõni lugu võib olla nii ränk, et seda kuulatagi on ras­ke. Olles hingehoidjana toe­taja rollis, peab suutma oma emotsioone kontrollida, sest muidu võib juhtuda see, et abivajaja hakkab hoo­pis lohutama abistajat. Läbi­põ­lemise vältimiseks on oluline, et ka aitaja endas tekkinud tundeid ei eiraks, vaid nendega tegeleks. Kuidas siis sääs­ta ennast läbipõlemise eest? Hingehoidjale on kind­laks tugisambaks usk ja Ju­mal. Palve annab alati jõu­du ja rahu, kogudus tuge. Ome­tigi võivad seoses hinge­hoiu­tööga esile kerkida erinevad küsimused, hirmud, eba­kindl­us, ebaadekvaatne ene­se­­kriitika jne. Ma usun, et ena­mikul hingehoidjatel tekib aeg-ajalt abituse tunne või kü­simus, et kas ma ikka tegin õigesti.

Mõnikord võib juhtuda, et kellegi lugu jääb pikaks ajaks painama. Sellisel ju­hul on abiks vestlus men­to­riga või supervisioon. Lind­qvisti sõnul on su­per­vi­sioon hetkel üks le­vi­nu­maid viise aitajate ameti­alaseks toetamiseks. Selle tu­gevuseks on asjaolu, et töö­tatakse ametialase ja isik­liku piirimail. Prob­lee­me vaadatakse mõlemalt poo­­lelt.

Hoidkem eelkõige ennast

Supervisioonis on võimalik la­hendada tööpingeid, näi­da­ta iseenda abitust, leida lahen­dusi, saada tuge ja taga­sisidet oma töö kohta ning tugevdada oma isiklikku ja ameti-identiteeti. 

Selleks et hingehoidjana ellu jääda, on vaja rasked juhtumid läbi ventileerida. Alles siis saab need lõplikult maha panna. Läbipõlemise vältimiseks on oluline aktsep­teerida elu sellisena, nagu ta on. Kahjuks jääb alati lugusid, mis ei ole õnneliku lõpuga.  Kõiki liht­salt ei ole võimalik aidata. See ei tähenda seda, et olen hingehoidjana läbi kuk­kunud. Aeg-ajalt peab lihtsalt leppima, et elus ei lähe kõik nii, nagu soovime. 

Oluline on õppida ka ennast aktsepteerima. Hingehoidja ei ole üliinimene. Ta ei pea olema ideaalne ja kogu aeg edukas. Oluline on mõista, et me tõepoolest võimegi olla vahel nõrgad, halvad, abitud, ebaõnnestunud ning sellele vaatamata ennast armastada. 

Olen täielikult veendunud selles, et teisi aidata saab vaid see, kes iseennast adekvaatselt austab ja ar­mastab. Põhitõde ongi selles, et teistele anda saame vaid siis, kui meie enda karikas on täis. Hoidkem siis ennast ja oma hinge, sest alles siis on võimalik hoida teisi. Sellisel juhul ei teki ohtu, et anname aidatavale kaasa ka osa enda tervisest. 

Kai Jõemets, 

hingehoidja ja superviisor