Slava Ukraine
Esileht » Arvamused » Arvamus »

Hoiame üksteist, väärtustame peret ja kodu

05.01.2022 | | Rubriik: Arvamus

2020. aasta suvel tähistasime 45. abieluaastapäeva. Koos laste ja lastelastega istutasime selle märgiks Juhani puukoolist ostetud pihlaka oma väikesesse kodusesse dendroparki, kus igal pereliikmel oma puu. 

Hariliku pihlaka valis Eesti Looduse toimetus 2022. aasta puuks. Aasta puud on valitud 1996. aastast ja pihlakas sai selle tiitli ka 22 aastat tagasi. Kes siis pihlakat ei tea! Ta on tuntud puu, mille kuvandis on väge ja kaitset. Valik tundub igatpidi mõistlik, sest meie folklooris leidub rikkalikult pihlakale pühendatud tekste. Harju-Madise kihelkonnast on üles tähendatud mõistatus: pihlakas istub pühal mäel, iga pühapäev marju täis. Vastus: kirik. Pihlaka raviomadustest on Eesti Kirjandusmuuseumi kogud tulvil. Toon välja ühe: „Pihlapuu häiermist, kuivatult tetäs tiivesi, mis rinnahaigõt inemist higitsema aja ja tedä tervisele avitavat.“ Koroonaajale kohane soovitus.

2021. aasta jõuludeks tulid lapsed ja lapselapsed kõik koju. Enne tegime koroona kiirtesti, mis andis kõigile kaheteistkümnele negatiivse tulemuse. Kolmandal päeval sai üks meist teate oma kolleegidelt, et viis päeva tagasi töökohas peetud jõuluõhtul oli üks koroonapositiivne. Laste pered läksid ära ja ennast testima. Positiivse haigega töökohal koos olnud tütar sai samuti positiivse PCR-testi tulemuse. Haigus kulges õnneks kergelt ja keegi teistest haigeks ei jäänud, kuigi olime kõik koos olnud ühes majas peaaegu kolm päeva. Oli abi vaktsineeritusest või organismi vastupanuvõimest, ei tea. Kuigi sa kaitsed ennast igal võimalikul moel, võib viirus sulle ikkagi ootamatult külje alla hiilida. Viirus on kõikvõimas. Aga ei murra nii kiiresti maha, kui oled vaktsineeritud. 

29. detsembril 2021 kutsuti Oleviste kirikusse kodutuid ja vähekindlustatud inimesi toidupakke saama. Oleviste Hoolekanne on toitu jaganud ja meelelahutust pakkunud juba paarkümmend aastat. Seekordne inimeste hulk, kes Laial tänaval ootas toidusabas kirikusse sissepääsu, üllatas oma ulatuselt. Toidusabas olid tavalised eesti inimesed, ei kodutud ega joodikud. Kõikjal on inimesed aina rohkem hädas, rahvas vaesunud. Inimesed on üksikud, üksinduses. Igatsus kellegagi koos olla, rääkida, silma vaadata, koos mäletada, naerda ei ole kuhugi kadunud. Jõulude aegu tahaks, et keegi hooliks, meeles peaks. 

Jõulude ajal vaatasin Youtube’i kanalilt Eesti Kiriku toimetuse jõulutervitusi ja sattusin juhuslikult videoklipile „Jõuluhetked EELK peapiiskopi Jaan Kiiviti peres“ aastast 1997. Minevik muutus olevikuks! Need sõnad ja soovid, mida Jaan Kiivit ütles oma rahvale, läksid südamesse ja jäid sinna. Tsiteerin: „Jõulud on alati meeldetuletus, mis võiks, mis saaks, mis peaks olema nii, nagu Jumal on seda tahtnud. Mu soovid on väga lihtsad. See, et me oskaksime väärtustada oma kodu, oma peret, hinnata seda, mis on inimlikult suurt ja kaunist. Ja minu jaoks ei ole see mõeldav kuidagi teisiti, kui seistes avatud taeva all, mõeldes sellele, mis meile inimestena on antud, millised võimalused, annid. Et oskaksime tähtsaks pidada armastust, usku, inimlikku soojust, olla üksteisele toeks, olla üksteisele abiks.“

Soovin, et alanud aasta oleks kantud kõigist headest inimlikest väärtustest, mille puudumist me eelmise aasta päevades oleme märganud.

 

 

 

 

Sirje Semm,

ajakirjanik

Kristus ütleb: Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde!  (Jh 12:32)