Hoia minu lambaid

Viru praostkonna sinod kogunes 9. aprillil Haljala valda Essu mõisa. Ka jumalateenistus peeti samas selleks kohandatud saalis.

Kokkutulnuid tervitasid Haljala vallavolikogu esimees Leo Aadel ja vallavanem Jüri Sikkut. Sinodi tööd juhatas praost Avo Kiir, Iisaku vallavanem. Virumaal on kirik ja kohalik omavalitsus seega otseselt seotud.
3000 elanikuga Haljala võimuesindajad märkisid tugevat partnerlust, mida kinnitab SA Haljala Kirik asutamine.
Täpsus eelkõige
Peapiiskop Andres Põderi pöördumine tugines hea karjase nädalale ja ta pani inimestele südamele kadunud lammaste ülesotsimise vajaduse. Kuidas me saame kokku lugeda ja ühendust pidada kiriku liikmetega, kui meil puudub korralik andmebaas? Nimest üksi jääb väheks.
Koguduseti on liikmete üle arvestuse pidamine erinev, klassikalised vanad kirikuraamatud pole enamasti kasutusel. Abipraost Ülo Vaher on uurinud võimalust andmeid koondava Koguja programmiga liitumiseks, kuid selle soolane hind (20 krooni ühe liikme kohta) on väikese koguduse jaoks mõeldamatu.
Praost Avo Kiir hindas aruandeaasta stabiilseks, rõõmustas kolme diakoni üle, kes sooritasid õpetajaeksami. Praost leidis, et praostkonna nõukogu on minetanud oma funktsiooni ja seetõttu pole seda organit ka kokku kutsutud.
Sama meelt ei olnud aga Jõhvi koguduse õpetaja Peeter Kaldur, kes küsis, kas tõesti nõukogul pole asju, mida arutada. Ka soovis ta teada, kas 10% üldisest tööajast, mida praost saab praostkonna juhtimiseks kulutada, on ikka piisav. Peeter Kaldur tegi ettepaneku kutsuda edaspidi sinodi tööst osa võtma praostkonna territooriumil teenivad kaplanid ja jutlustajad ning arvata reservi Soomes ehitustöid tegev õpetaja Üllar Nõlv.
Praosti aruanne oli sinodi liikmetele eelnevalt saadetud ning seega võis selle kohta aru pidada ja sõnakasutuse üle keelt teritada. Vaimulikega sõlmitavad lepingud on kindlasti teenistus-, mitte töölepingud. Õpetajad ei olnud nõus ka praosti väitega, et konfessioonidevahelist läbikäimist pole. Rakvere koguduse õpetaja Tauno Toompuu tõi ühena paljude näidete seas esile EELK misjonipäevad Rakveres, kus kõik konfessioonid aktiivselt osalesid.
Väiksed kogudused
Koguduste esindajad tõid kõneldes esile enamasti välist ehk siis kirikuhoonet, katuseid, köstrimaju, surnuaedu jne. Mõni õpetaja märkas siiski alustada kõige tähtsamast kirikus – inimestest. Nii ütles Haljala ja Käsmu kogudust teeniv õpetaja Margit Nirgi, et mõlemad on armsad kogudused.
Samamoodi alustas ka Peeter Kaldur, kes eriliselt tunnustas koguduse sekretäri Anneli Leini head tööd. Tauno Toompuu, kes Rakveres teenib alles eelmise aasta sügisest, nimetas seda hea sisemise jõuga tugevaks koguduseks. Avo Kiir tunnustas Iisaku koguduse tublit tuumikut.
Rakvere kogudus on valmis elavdama soomekeelset tööd, sest kiriku kõrvale on kerkinud uhke spa, kuhu oodatakse rohkesti soome turiste. Narvas on lisandunud venekeelne töö.
Praostkonna 19 kogudusest 9 on alla saja liikmesannetajaga. Õpetaja Ahto Mäe, kes teenib Väike-Maarja ja Tamsalu kogudust, ütles selgelt välja, et kui kogudus ei jõua õpetajale palka maksta, siis pole teda ka vaja ning tuleb liita naaberkogudusega. Nii võib peagi juhtuda Tamsalu kogudusega, selleks on juba ka «harjutusi» tehtud ja Väike-Maarjas ühiseid jumalateenistusi peetud.
Õpetaja Mäe sõnul on viimase viie aastaga kihelkonnas inimeste arv vähenenud 500 võrra. Maakohtade tulevik pole kiita, jäävad need, keda ei huvita miski, ja kirikul pole neile midagi pakkuda. Ta tõi elava näite kokkupuutest kohaliku agressiivse noorukiga ja ütles muigamisi: «See on kristlik noorte- ja armastustöö Väike-Maarja moodi.»
Kunda kogudusel pole kogu sõjajärgse aja kuni eelmise sügiseni, mil ametisse asus Enn Salveste, olnud oma õpetajat. Kogudus on nii väike ja maksujõuetu, et ei suuda anda oma osa kesksesse palgakassasse, et sealt võiks õpetajale siis teenistuslepingu kaudu palk tulla.
Liikmed ja raha
Ka praost nentis, et vaimulikele töötasu maksmine on tõsiseks probleemiks. Praostkonna kogudustes on 2495 liikmeannetuse tegijat ja keskmiseks annetuseks inimese kohta 314 krooni, mis moodustab 11% kõigist laekumistest. Liikmeannetuste osakaal peab suurenema, sest meie kohus on rahaliselt toetada kirikut ja neid, kes meid teenivad.
Iga annetaja liikmemaksu pealt makstakse kesksesse kirikukassasse 22 krooni ja solidaarsuskassasse 15 krooni. Kokku koguneb aastas umbes 800 000 krooni, mis kiriku 12miljonilisest aastaeelarvest ei ole märkimisväärne. Peapiiskop tõi näiteks Usuteaduse Instituudi ülalpidamise, mis läheb maksma 1 miljon krooni. Kui nõukogude ajal oli kirikukassa maks 15%, siis nüüd on see kahanenud 1%le.
Margit Nirgi tuli kolm aastat tagasi Haljalasse, mis viimasel kümnendil enne teda kõvasti oma liikmeid kaotas. Õpetaja sõnul ei ole konfirmeeritutel selget arusaama, et leeriõnnistuse järel saab temast koguduse liige ning see toob endaga kaasa ka kohustusi. Avo Kiire sõnul oli 20 aastat tagasi Iisakus liikmeid 270, nüüd 145.
Olen mitmel sinodil sõnavõtte kuulates mõelnud, miks küll nii palju räägitakse hoonetest ja nii vähe inimestest. Viimati kuulsin näiteks kodukülastustest ja palvetundidest räägitavat Saaremaal, kui vanemkaplan Gustav Kutsar veel Valjala kogudust teenis.
Mida teha selleks, et kirik maal ei muutuks pelgalt turismiobjektiks, kus kord nädalas kümmekond ustavat kirikulist koguneb? Sadades loetav kogudus ei peaks ju olema virtuaalne maksumaksja, vaid ikka reaalselt kirikupingis istuv inimene, keda õpetaja kõnetada saab.
Peapiiskopi üleskutset kadunud lammaste otsimisest, neile õnnistussoovi edastamisest ja ühisele osadusele kutsumisest tuleb väga tõsiselt võtta.

Sirje Semm