Hõbevalge Aasa Ellerhein

Aasa Ellerhein sai läinud aasta 16. detsembril 90. Kes teda tänaval kõndimas näeb, vaevalt seda usub – nii kerge on veel ta samm, nii uudishimulik pilk ja nii naerusuine nägu.
«Mu papa oli ka kerge jalaga ja sirgelt käima õpetati meid juba lapsena,» ütleb põliste saarlaste tütar. Ema kasvatas viis last üles, sest isa oli meremees. «Isa võttis mind põlvele ja laulis. Kõik Saaremaa laulud olid teada,» räägib Aasa Ellerhein.
Haapsalust mäletab ta 6. klassi õpinguid tollases algkoolis, mida juhatas apostlikku õigeusku koolijuhataja Jakob Mutt. Veel mäletab ta laulmist kirikukooris ja vennastekoguduse palvemaja, mis tänaseks linnapildist kadunud, Haapsalus Suur-Lossi tänaval.
Kellele Dasja, kellele Aasa
Aasa Ellerhein mäletab ema jutust oma nimepanekulugu nõnda. Ta ristitud vähem kui kahenädalase imikuna Tallinnas apostlikku õigeusku. Isa olnud merel, ema ei tohtinud veel kirikusse oma jalga tõsta. Vaderid läinud lapsukest ristima, aga unustanud õige nime ära. Leidnud lahenduse – paneme keisri noorima tütre järgi Anastasia.
Ema hakkas tütart Tassaks kutsuma, koolis aga kutsuti teda Dasjaks. Kui Dasja Soomil oli Läänemaa õpetajate seminar juba seljataga ja ta Lauknal õpetajaametit pidas, kohtas ta oma tulevast, orkestrijuhti ja muusikut Pärt Ellerit, kes nimede eestindamise ajel muutis oma nime Ellerheinaks.
«Anastasia Ellerhein – ei kõla kuigi musikaalselt,» meenutab Aasa Ellerhein. «Aasa oli hea küll,» ütleb ta. «Kellele olin Dasja, sellele olen edasi Dasja.» Koolikaaslased saadavad siiamaani kaarte Dasjale.
Et Aasa ja Pärt laulatati Kullamaa kirikus, on Kullamaa tema kodukirik siiamaani. Seal on ristitud nende lapsed ja lapselapsedki. «Haapsalus olen ma töötegija,» ütleb ta.
Pensionil olla pole mallanud
Pensionile jäi Aasa Ellerhein 1980. aastal, aga ega ta seepärast veel koju jäänud – Liivil oli vaja muusikaõpetajat. Nii väntas ta igal hommikul oma holmipealsest kodust jalgrattaga raudteejaama, pani ratta kolleeg Helga Kariisi õue ja astus kell seitse
koolibussi. Nii käis ta 12 aastat Haapsalust Liivile.
«Oleksin lolli peaga veel käinud, aga õpilaste buss jäi käigust ära,» ütleb ta nüüd. Liivil sai temast Kullamaa kirikuõpetaja Ants Leedjärve kutsel pühapäevakooli õpetaja. 1990. aastate alguses kutsus Haapsalu õpetaja Tiit Salumäe ta oma koguduse juurde pühapäevakooli lapsi õpetama.
Õpetajaks oli ta ju õppinud ja sel alal pikki aastaid töötanud, aga pühapäevakooli tööd käis ta Tallinnas juurde õppimas. Õppis neilt, kes juba nõukogude ajal seda tööd tegid.
Nüüd on Aasa Ellerhein Haapsalu koguduse töötegija. Igal reedel on ta eakate teetunnis ja kui Lia Salumäe ei saa teetundi juhtida ja seal muusikat teha, istub Aasa ise klaveri taha. Oma üheks lemmiklauluks nimetab Aasa Ellerhein «Ma olen väike karjane», sest see oli «esimene laul, mida mamma õpetas».
Kooliõpetajana töötades Aasa Ellerhein kirikus ei käinud, aga pensionile jäädes hakkas kirikukooris laulma. Ei tükkinud esile ega kippunud seda kellelegi kuulutama. Seisis oreli kõrval kooripealsel, et «tühjast tüli ei tõuseks».
Lehte Ilves

Haapsalu vapimärgi said Aasa Ellerhein ja Urmas Sukles
Haapsalu linna vapimärk anti üle 21. veebruaril Haapsalu kultuurikeskuses toimunud Eesti Vabariigi aastapäeva pidulikul vastuvõtul Aasa Ellerheinale ja Urmas Suklesele.
Aasa Ellerheinal on väga suured teened Haapsalu muusikaelu edendamisel. Ta on lõpetanud Läänemaa Õpetajate Seminari ja töötanud pikka aega pedagoogina. Eriliselt tuntuks on Aasa Ellerhein saanud muusikaõpetaja ja koorijuhina.
Urmas Sukles oli aastatel 1993–2002 Haapsalu linnapea. Tema juhtimisel sai Haapsalust kiiresti, edukalt ja mitmekülgselt arenev linn. Oluliseks tuleb pidada tema teeneid linna väljaarendamisel tunnustatud turismi- ja tervisekeskuseks.
Vapimärk antakse isikutele Haapsalule osutatud eriliste teenete eest. Tänase seisuga on vapimärgi saanud 16 inimest.