Esileht » Arvamused » Kolumn »

Hirm

11.10.2017 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Hirm on meie loomupärane omadus ning eluks hädavajalik – kui hirmu ei tunneks, oleks üsna riskantne elada.
Minu üks suurimaid hirme on kinnine ruum ja sellest tulenevalt ka lennukiga reisimine. Mul on hea meel, et järjest rohkem räägitakse sellest, et lendamine pole inimesele loomulik tegevus, mistõttu paanikahoog või esilekerkiv ärevushäire selles situatsioonis on üsna tavapärane.
Mingi aeg reisisin üsna muretult, aga viimasel ajal on probleem süvenenud. Hea, et on võimalik lasta arstil rohud välja kirjutada, minul piisab teadmisest, et need on olemas. Aga ikkagi, miks hirm süveneb? Võimalik, et see on seotud sagenevate terrorirünnakutega lennujaamades. Jube on mõelda, et seda ju terroristid soovivadki – külvata hirmu.
Vahel on hea vaadata hirmule otsa ja küsida: miks sa oled olemas? Miks sa painad mind? Olen seeläbi leidnud vastuseid ja saanud aru, et hirm on meie elu osa. Ta kutsub meid korrale, kuid annab ka võimaluse areneda, midagi uuesti läbi mõelda ja mõtestada.
Üheks suureks hirmuallikaks oli minu jaoks sel aastal teatriprojekt Hageri palvemajas. See on nii halvas seisukorras, et vajab palju raha renoveerimiseks. Panime koguduse töörühmaga pead kokku, nägime tohutult vaeva ja kirjutasime projekti Euroopasse. Meie taotlus rahuldati. Mitte keegi ei anna aga tänapäeval 80 000 eurot lihtsalt sellepärast, et kellelgi on soov tühjalt seisvat maja korda teha. Tuli mõelda väga suurelt – kuidas me täidame palvemaja inimestega.
Põhjendus, et me kasutame seda üks kord aastas palvemaja aastapäeval, ei olnud piisav. Tuli leida tegevusi, et palvemaja oleks aasta ringi kasutuses: kontserdid, koosolekud, koolitused, seminarid, lastelaagrid jms. Miks mitte kutsuda vabariigi valitsus oma istungit ka meie palvemajja pidama, nagu seda 2014. aastal tehti Läänemaal baptistide palvemajas.
Ma ei usu juhustesse. Usun, et igale asjale on määratud aeg ja koht ning Jumalal on oma plaan. Polnud juhus, et lavakunstikool soovis diplomilavastust, mille sisuks on vennastekoguduse ajalugu ja prohvetite ettekuulutused, teha meie palvemajas. Nad ütlesid, et siin on õige koht, õige vaimsus ja suurepärane ruum.
Ideid on ju tore välja käia, aga kui suured mõtted hakkavad teoks saama, tekitavad nad siiski hirmu. Eriti siis, kui teatriprojektiga tahetakse tulla palvemajja. Esmapilgul tundus, et need kaks asja ei käi üldse kokku. Rahulikult järele mõeldes, teemasse süvenedes sai aina enam selgeks, et käivad ikka küll. Sisu ju loeb!
Peaproovile järgnenud ööl ei maganud ma silmatäitki. Nägin unes, kuidas meid pannakse kirikuvande alla ja visatakse kogudusest välja. Midagi nii hullu pole siiski juhtunud, etenduse tagasiside nendelt, kes kohal käisid, on olnud eranditult positiivne.
Mis siis tegelikult toimus? Võiks öelda, et toimus pisut teatraalsemalt peetud palvemaja tund. Mõni tegelaskuju sarnanes väga mõne ammu meie hulgast lahkunud vanema vennaga. Küllap oleme kõik näinud vendade tunnistamist, mis on emotsionaalne, et jõuda paremini inimesteni. Just nii rääkisid ja laulsid ka noored näitlejad.
Edastatud sõnum oli sügav, puudutav ja raputav. Üllatuslikult mõjus see eriti tugevalt just neile, kes iga päev kirikus ei käi. Meie koguduseliikmed käisid mitmeid õhtuid kohal, öeldes, et ühest korrast ei piisa. Kogukonnaliikmed, kes pole kunagi palvemajas käinud, olid nendel õhtutel kohal. Neil on tekkinud huvi kiriku vastu ning oleme avanud uksed neile juba mitmeid kordi uuesti.
Noored näitlejad, kellel varem puudus kokkupuude kirikuga, pidid seoses etendusega läbi lugema hulga vaimulikku kirjandust ja esitasid palju lisaküsimusi. Nende kaasateenimine pühapäevasel jumalateenistusel sõna ja lauluga, soov, et 11. ja 12. oktoobril Tartus ERMis oleks etendusel kohal ka Hageri koguduse vanem vend, kes teeks alguspalve – kui see ei ole kuulutus- ja misjonitöö, siis mis see on?
Minu hirmud selles osas on kadunud. Olen näinud, et Jumalal on plaan. Isegi kui me inimestena paneme rõhku välisele ja arvame, et teater ja palvemaja ei käi kokku, siis see on ainult iseenese hirmu näitamine. Me loome ise endale reeglid ja peame neist kinni kui dogmadest. Milline rõõm oli nädal tagasi mõisakonverentsil kuulda, et Eestimaa esimesed teatrietendused mängiti mõisates ning üheks esimeseks neist oli Hageri kirikumõis, kus mängiti Otto von Kotzebue näidendeid.

sigridpold2

 

 

 

 

Sigrid Põld,
kolumnist

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)