Hirm ja arm

Just selline peaks olema järgmise aasta vaimulike konverentsi teema. Pole ka ilmselt imestada, sest viimased, „koroonaga kroonitud“ kuud on andnud ise materjali selleks, et mõelda tervise, elu ja surma, hirmu ja armu peale. Teemade ring on veel täpsustumas, kuid üks on kindel: toimunust ja ikka veel jätkuvast kriisist mööda vaadata ei saa. Kirikuna tuleb anda omapoolne teoloogiline pilk selle mõtestamiseks.

Kindlasti on praegu järjest rohkem inimesi, kes vajavad hingetuge ja toetust. Kirik on seda mõistnud. Meie kaplanaadid ja hingehoidjad on olnud aktiivsed ja meil on põhjust loota, et ka riik on seda märganud. 

Võimalik teemade ring konverentsil võiks olla järgmine: „Tervis ja evangeelium“, „Armulauateoloogia“, „Kaplanaadid ja hingehoid“. Aga veel on ideede korjamise aeg ning kõik head ideed ja mõtted on oodatud. 

Meile kingiti aega, et küsida, mida ma tegelikult elult tahan. On aeg otsustada tõeliselt elu kasuks, mitte ainult elus püsimise kasuks. Kriisi ajal kogetu vajab loovat läbitöötamist. Oleme märkamatult lasknud endale dikteerida teiste reaktsioone, aga ühel hetkel peame suutma ka öelda: ma tahan lõppude lõpuks elada oma elu. On aeg võtta vastutus oma elu eest enda kätte. Usus rändaja võib koos laulikuga hõisata: Meenutage tema tehtud imetegusid, tema imetähti …

Kui julgen otsustada elu kasuks, Eluandja kasuks, siis avastan lisaks jõule ülalt, et mu eest on juba hoolt kantud. On palju asju, mille üle võin rõõmu tunda: mu lähedased, looduse ilu, kevadine päikesepaisteline päev. Võin paluda Jumalat, et ta aitaks mul hoida ühendust rõõmuga, mis mu sees võib olla hetkel sügavas peidus, kuid on olemas.

Paljud ilusad asjad meie elus saavad alguse sellest, et ma julgen otsustada rõõmu kasuks. See paneb liikuma energia, mis seni on kulunud eneseaasimise ja nn järelemõtlemise peale. Igaüks peab leidma sisemise vajaduse elada. Mis on minu ülesanne siin ilmas; kus on minu koht, mis anti mulle sündides kaasa. Vastuseid otsides võime usaldada Jeesuse sõnu Johannese evangeeliumist, et tõde vabastab teid (Jh 8:32). Üks vaimulike harjutuste meister on kirjutanud: Vabadust ei tule mõista kui muutumatut seisundit, vaid kui igikorduvat Jumala taassündi inimeses. 

Mind haarab seesmiselt selgus ja vabadus minna oma teed, seda päris oma teed, ja Jumal õnnistab selle iga teelõiku. On minuga igas vahejaamas ja julgustab, kui jälle tammun paigal või olen käega löömas. Aga tõsi on seegi, et valud ja kannatused ei kao. See kehtib nii usklike kui uskmatute suhtes.

Jeesus ei tõota, et tema järgijate väline olukord muutub. See, et nad otsustasid teda usaldada, ei tähenda, et nende elu kergemaks läheks. Jeesus ütleb koguni, et maailm rõõmustab, nähes neid nutmas ja kaebamas.

Kuidas siis annab Jeesus jüngritele taas lootust? Ta teeb seda, kutsudes jüngreid vaatlema sündmusi teisel viisil. Kurbus tumestab meie pilgu ja moonutab tegelikkust. Kui hirm ja lein tungib meie südamesse, võime olla nii endasse sulgunud, et ei märka enam toimuvat. See viib julguse kaotamiseni, mis on võimas vastane. Läbi enda surma ja ülestõusmise ilmutas Jeesus meile, et kuigi valu, kannatus ja surm on tõelised, ei jää neile viimane sõna. Fanny de Sivers: „Jeesus on Tee, Tõde ja Elu, nähtav osa nähtamatust Jumalast. Ta on tee Isa juurde oma õpetuse ja eeskuju kaudu. Ta on tõde, sest ta annab inimkonnale teada, kes on Jumal. Ta on elu, kuna ta kannab endas jumalikku vitaalsust, millest ka inimene võib jõudu ammutada.“

 

 

 

 

Urmas Nagel,

EELK vaimulike konverentsi juhatuse esimees