Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Hinnates traditsioone, osadust ja pühaderõõmu

22.12.2009 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga, Esileht, Kirikuelu

Perekond Lekarkin (vasakult): Eliise (14), ema Maarika, Loviise (2), isa Lev ja Marianne (11).  Foto: Merje Talvik«Sellist mõtet ei olnud meil kunagi, et tuleme siia paariks-kolmeks aastaks,» ütleb Harju-Jaani koguduse diakon Lev Lekarkin (41) ning lükkab jalga tuhvlid, mille kahe-aastane sõstrasilmne pisitütar Loviise vahepeal hoolitsevalt isa jalgade ette poetanud on.

Elutoa ukse vahelt paistab köögis toimetav pereema Maarika (36), kes parasjagu heidab pilgu ahjus küpsevale pirukale. Pirukalõhn seguneb toas õuna-ingveri-mandariini hõnguga ning annab väikesele Loviisele märguande otsida välja taldrikud ja tassid. Appi tõttavad ka vanemad õed Eliise (14) ja Marianne (11).
Perekond Lekarkin asus pastoraadimajja elama kolm aastat tagasi. Lev Lekarkin aitas varem teenida Simuna, Rannamõisa, ka Loksa ja Leesi kogudust ning oli Tallinnas Endla vennastekoguduse vanemvend. Et vennastekogudusse kuulub ka õpetaja Jaanus Jalakas, läks nii, et Jalakas rakendas Lekarkinit aeg-ajalt kirikutöös ning soovitas mehel  diakoniameti eksami ära teha.  
8. mail 2006 sooritas ta diakonieksami ning Harju-Jaani koguduse juurde ametisse määrati pärast jaanipäeva.
Enne tuli tal siiski teha valik, kas teenida Harju-Jaani kogudust Raasikul või Loksa kogudust. Kaalukauss lükkus Raasiku kasuks puhtpraktilistel põhjustel – peretütred Eliise ja Marianne õpivad Tallinnas ning pealinnaga on siit kiire rongiühendus.
«Minule oli juba enne see koht südamelähedane, olin ju Leoga kaasas, kui ta siin jutlustamas käis,» liitub vestlusse Maarika. Naine peab koguduses kirikuteenija ametit ning lisaks töötab sellest sügisest Raasiku lasteaias kasvatajana.

Rohkem osadust
«Meid võeti algusest peale siin väga soojalt vastu. Selles suhtes tunneme end küll hästi,» meenutab Lev. Värsket diakoniperet toetas EELK toetusfond 15 000 kroonise kolimistoetusega, mille eest pandi pastoraadimajale uued aknad.
Tore tunnustus vaimulikeperre kuulumisest oli Maarika ja Levi sõnul ka pidulik lõunasöök peapiiskop Andres Põderi juures kodus, kuhu olid kutsutud kõik sel aastal ametisse seatud diakonid abikaasadega. «See oli kena tunnustus. Niisugust hoolivust ja julgustamist võiks rohkemgi olla,» leiab Lev.
«Jaanus Jalaka toetus on tugev, ta helistab sageli, et küsida, kuidas meil läheb ja kuidas hakkama saame. Ka Aare Kimmeli abikaasa helistab aeg-ajalt ja tunneb meie käekäigu vastu huvi,» täheldab Maarika.
«Siiski kurdavad vaimulikud  vähese läbikäimise üle. Igaüks on justkui oma kapslis ja ühiseid ettevõtmisi napib,» nendib Lev. Vaimuliku sõnul võib just see olla põhjuseks, miks õpetajad üha enam kogudusetöölt lahkuvad.
«Ilmselt võib olla asi üksinduses, pole kedagi, kes toetaks vaimulikku osaduse läbi. Muidugi on väga oluline roll perekonnal. Ma ei kujuta ettegi, et mu abikaasa ei väärtustaks mu tööd. Vahel on see ehk isegi olulisem kui koguduse liikmete toetus,» arutleb Lev.
 
Koguduse head inglid
Aurav kuldpruun seenepirukas elutoas jõulutriibulise linaga laual, kutsub pereema sööma. Maja alumise korruse ruumid, köök, kantselei ja elutuba on koguduse kasutuses, üleval asuvad pere magamistoad.
«Tahaks, et seda elu oleks siin veelgi rohkem. Millegipärast kardetakse üksteist tülitada, kuid mind on usuliselt kasvatanud just suhtlemine, selle käigus teise inimeseni jõudmine,» on perenaine külalislahke ja kiidab koguduse aktiivi, kes on nagu head inglid, tulevad vaikselt ja asjad saavad korda.
«Üks selline inimene meie koguduses on kindlasti Ilse Tudre, aga ka abielupaar Ülle ja Heiki Rosin. Heiki on meil väga väärtuslik meistrimees. Kõik, mida meie oskame lõhkuda, oskab tema ära parandada. Eelmisel aastal sai tema piltidest tehtud koguduse kalender,» tunneb Maarika tublide töötegijate üle heameelt.
«Jah, töökäsi meil jagub ja majanduslikult oleme ka siiani hästi hakkama saanud. Raasiku vallaga on suhted head ja koostöö küllalt tihe, ühised jumalateenistused on siin pikk traditsioon,» lisab Lev.
Ilmalike üritustega hoitakse kirikus aga tagasihoidlikku joont. «Jagame endise koguduseõpetaja Harri Reinu seisukohta, et kirik ei ole esinemise koht, vaid pühitsetud Jumala teenimiseks,» leiab vaimulik. 
«Algul ma küll lootsin, et kui tullakse kirikusse kontserdile ja kuuldakse pisut ka Jumala sõna, avaldab see mingit mõju. Kuid pühapäeval olid kirikus ikka samad inimesed.»

Usuline kasvamine
Lev Lekarkini iseenda usuline kasvamine on olnud aeglane. Esimene sellealane kogemus on pärit lapsepõlvest, kui 6–7 aasta vanuses kimbutas Levi krooniline bronhiit.
«Olin kuulnud, et on olemas Jumal ja et teda saab paluda. Haigushool ma palusingi, et Jumal  annaks mulle andeks mu patud ja ma saaks terveks. Järgmisel päeval hakkaski paremuse poole minema.
Aga kui terveks sain, mõtlesin, et see on juhus ja vaevalt Jumal palveid kuuleb. Nii jälle järgmise korrani,» meenutab Lev. Murdeeas bronhiit taandus ja ei olnud enam ka põhjust palvetada. Keskkooli lõpuklassis kaotas Lev mõlemad vanemad, kelle viis siit ilmast haigus. «Ema viimane soov oli, et ma saaks ristitud, kuid ma ei olnud tol ajal usklik ja mõtlesin, et milleks end ristida, kui ma ei käi isegi kirikus.»
Ent vanemate kaotus ja klassikaaslaste laialiminek pärast kooli lõppu tekitas noormehes huvi Jumala ning kiriku vastu. «Silmasin ajalehes kuulutust, et ühes Tallinna kirikus toimuvad loengud. See tundus mulle kui ilmalikule inimesele sobilik sõnastus ning läksingi kohale.»
Mõned aastad hiljem ristiti Lev Lekarkin Rannamõisa koguduses. Tööle läks ta onkoloogiahaiglasse, kus töötas ühtekokku 8–9 aastat, tehes ka kirikutööd – lohutas haigeid jumalasõnaga.
1993 asus Usuteaduse Instituuti diakooniat õppima. Kolmeaastane õpinguaeg lõppes teoloogiapraktikaga Eesti ja Soome kogudustes. Lev Lekarkin kinnitab, et just tänu õpingutele UIs pandi ta pärast kooli lõppu alates 1997. aastast jutlustajaks Rannamõisa ja Simuna kogudusse. Praegu jutlustab Lev lisaks Harju-Jaani kogudusele kaks korda kuus Kehras ning kord kuus Arukülas, Urvastes ja Endla vennastekoguduse palvemajas.

Jõuluaeg ja traditsioonid
Jõuluaega tavatseb perekond Lekarkin vastu võtta kodus ja pere keskis, jõuluajale iseloomulikul eriliselt pidulikul viisil – tuppa kaetud õhtusöögilaud, kuusk, kingitused, ühine olemine. «Evangeeliumi me kodus ei loe, seda teeme kirikus. Selles suhtes meie jõuluõhtu teiste eesti perede omast ei erine,» sõnab Lev.
«Pühadele mõeldes soovin, et meil oleks rohkem aega enda ja oma lähedaste jaoks. Ma mõtlen ka, et näiteks asutuste jõulupidudel, kus Jeesus on täiesti kõrvaline tegelane, pole ju õiget põhjustki. Samas on töötajate tunnustamine väga oluline ja pakkide tegemine ei ole halb, kui see kannab head eesmärki,» hoidub vaimulik manitsemast.
Kirikuaastale tagasi vaadates leiab Lev, et olnud on nii raskeid aegu kui rõõmsaid sündmusi. Helgemaid hetki pakkus vaimuliku ja koguduse perele pühapäevakooliõpetaja Kersti Paenurme tütre sünd.   
Ka uuele aastale läheb Lev vastu mõttega, mis teda koguduse teenimisel siiani alt pole vedanud – arvestada tasub sellega, millised on traditsioonid ja kuidas on olnud enne meid.

Merje Talvik

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)