Esileht » Arvamused » Arvamus »

Hingevalgus

20.06.2012 | | Rubriik: Arvamus

Merille Hommik
«Mis see valgus siis ära ei ole – ikka alati üks ja seesama valgus!» ütled sina. Et valgus on valgus.
Valge valgus. Ning värvus peaks olema valge. Aga keski ütles, et põhjamaa rahvad eristavad koguni mitukümmend lumevalguse tooni.
Niisiis on valgusi ja valgevärve palju. Kas on ka pimevalgus olemas? Ei ole, pimedus on.
Millegipärast mäletan siiani üht õhtuvalgust läbi pedakate tumeroheliste, peaaegu mustade okste, ja selles valguses liikuvaid varje onu pere maja akende taga.
Valgus ja varjud paistsid ka aknasse ja minu kaemisse. See oli väga ammu, käisin vist teises klassis ja jäin ööseks ema venna perre, nende majast algkoolini polnud sadat meetritki.
Nende peres oli täpselt minuvanune poeg ja igav meil polnud. Ometi tõi punakasroosa õhtuvalguse värelus hinge hella koduigatsuse. Miks? Ei tea ega saa kunagi teada.
Aga mõnikord tulevad sellised täiesti tähtsuseta paistvad meeleolud meelde ning siis mõtled pisut pikemalt asjade olemusest. Meile näib valgus paistvat ikka kusagilt väljastpoolt. Väljast, kõrgelt, kaugelt. Vahel eriti eredalt, vahel tuhmilt, öösiti aga kuult peegeldunult.
Siiski tuleb valgus päikese seest ning kiirgab kvantidena ilmaruumi. Üks pisi-pisike osake jõuab maalegi ning tekitab meile armsa mulje, et päike paistab vaid meie jaoks.
Inimlik valgus kiirgab samuti seestpoolt väljapoole. Küllap on see jumalik valgus, sest kust ta muidu meie sisse saab. Meie sees ju aatomituumad ei lõhestu, ka elektrigeneraatorit pole meie sisse pandud. Aga vist siiski on, ainult et meie ei suuda ette kujutada selle kuju, mõõtmeid, kaalu – selle olemust.
Tahaksin uskuda, et see valgusallikas on iga inimese sisse pandud. Ainult et kõigil see ei tööta. Mõnel on see rikki läinud või kellegi poolt katki tehtud, või on inimene selle ise lootusetult hukanud.
Kunagi elas meie kandis mees, keda ei mäletata kunagi hea inimesena. Nüüd ei mäleta teda keegi üldse enam. Küll peksis ta naist, nüpeldas hobust ja lõi jalaga koera. Lapsi neil polnud. Ehk oli ta sellest tige? Kuid kas miski üldse õigustab tigedust?
Ta suri jahipüssilasust, mille tegi üks joomakaaslane, noor, aga samasugune kibestunud-tigestunud hing. Vanema mehe naine, kellele elu rõõme ei pakkunud, oli ammu mulla all, ka hobust polnud mehel enam, vist ei suutnud ta hobusele heina teha või olid muud põhjused (ükskõiksus, käegalöömine), ning mis tal muud üle jäigi kui püüda viina sisse elukibedust uputada. Too teine, noor mees läks vangi, sai säält millalgi vabaks, kuid siis ühel ööl võttis endalt elu.
Õnneks on nähtamatutena mu kõrval hulga neid inimesi, kelle hingevalgus paistab mulle ka säält teisest ilmast. Neist võin nimetada kõiki omakseid, samuti häid sõpru siit omalt maalt, aga ka Soomemaalt ja Saksamaalt ja Leedumaalt.
«Kes on su elus eeskujud olnud?» küsis kord üks ajakirjanik.
«Mul ei ole kunagi olnud iidoleid, inimesi, kellega ma väga tahaksin sarnaneda,» vastasin pikemalt seedimata. Sest kas saab eeskujuks nimetada mõnda sarmikalt poosetavat kinonäitlejat, kelle moodi oleksin tahtnud olla kümneaastase poisikesena.
Kuid millalgi hiljem, olles mõelnud imetlusväärsete inimeste peale, tunnistasin endale, et jah, tahaksin küll olla nii mõistev, nii rahulik, nii endastandev, nii sooja valgust kiirgav, nagu on olnud mõned inimesed mu elus, inimesed, keda enam ei ole, kuid kellest tunnen puudust.
Osta saab kaupu, isegi töökohti, ka valitavaid ameteid saab osta (nagu tänanegi elu näitab!), tasudes ette või siis tagantjärele oma upitajatele.
Ausat ja õiglast meelt ei saa osta. See peab su sees olema nagu tõrgeteta töötav süda. Ja ei saa keegi endale osta hingevalgust. Too nähtamatu ja seletamatu generaator kas töötab või ei tööta. Millised need vahepealsed variandid olla võiksid, ei kujuta ette.
Õnneks pole ma oma eluteel kohanud palju neid, kellest mingit valgust ei kiirga.
Inimene jäädvustab end iseenda elulukku ja oma kogukonna mällu siis, kui maailmaruumist kanduv valgus ja inimese seest kiirgav hingevalgus kokku saavad ning panevad inimlapse särama nagu ühe neist miljarditest tähtedest selles lõputus, igavesti mõõtmatus laotuses.

 

 
 

Ilmar Vananurm,
ollatahtja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)