Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Hingestatult lummavad fotod Tartu Jaanis

24.08.2022 | | Rubriik: Kultuurielu

Tuntud hebraistid Anu Põldsam ja Urmas Nõmmik avavad ennast Tartu Jaani kiriku näitustel harrastusfotograafidena.  Liina Raudvassar.

Tartu Ülikooli usuteaduskonna judaistika lektori Anu Põldsami (1981) näitus „Hingestik“ ning Vana Testamendi ja semitistika professori Urmas Nõmmiku (1975) näitus „Lumm“, mille avamine toimus 18. augustil, jäävad Tartu Jaani kirikusse huviliste vaadata septembri lõpuni.

Kui umbes aasta tagasi astusid mõlemad harrastusfotograafid koos üles ühise fotonäitusega „Pildikeeli“, siis sel korral esitleb kumbki eraldiseisvat valikut oma hiljutistest töödest.

Looja nägu pildid

Oma teise isikunäituse avamisel, kus musitseeris viiulil usuteaduskonna arabistika nooremteadur Imar Koutchoukali, andsid autorid huvilistele võtme oma loomingu mõistmiseks. Juhatasid rajale, ent ei koormanud selgitustega ka liiast, jättes igaühele vabaduse tõlgenduseks ning oma arusaama kujundamiseks. 

„Minu näituse pealkiri on „Lumm“. Kaadrid, mis üleval, on lihtsad, minimalistlikud. Neile on loodud eriline puhas valge raam. Soovin, et vaataja süveneks pilti, laseks ennast lummata sellel, mis mindki lummab. Näiteks õhkõrn halli varjundi muutus mustvalgel pildil või mõni väike, aga imeterav detail,“ sõnab Urmas Nõmmik. Anu Põldsam räägib oma näitusest: „Näituse pealkiri „Hingestik“ – hing+rägastik – tekkis alles pärast piltide valikut. Neid kõiki koos enda ees vaadates sain aru, millega tegu ja millest nad mulle kõnelevad. Ja miks just neid ühes pühakojas näidata.“

Kui Anu nimetas, et näituseks valitud tööd – kõik pisut tema enda nägu – pole varem vaatajatele tuttavad, siis Urmas märkis, et tema pildid on sotsiaalmeedias küll kaeda olnud, aga näituse tarbeks said tööd raamid. 

Eesti Kirikule antud usutluses rääkisid teadlastest fotograafid, et on pildistamisega tegelenud vahelduva eduga alates ülikooli õppima asumisest. 

„Pildistamine annab hingamist ja rõõmu. Märgata ilu ka kõige lihtsamas ja kulunumas. Võimaluse end välja lülitada. Võimaluse keskenduda,“ vastab Anu küsimusele, mida pildistamine annab. Ta tunnistab, et fotografeerimine mõjub talle teraapiliselt ega imesta viimaste aastate trendi üle kunstiteraapias, kus üha enam on pead tõstmas just fototeraapia. 

Süvenedes detailidesse

Urmas Nõmmik on kolleegiga nõus: „Pildistamine tõesti maandab. Kindlasti. Aitab välja lülitada, mingisse omaette ootamatusse maailma süveneda.“ Ta hindab pildistamist ka omamoodi meditatsiooniks: „Kui põhitöö tähendab minu jaoks tekstide detailset lugemist, siis pildistamine süvendab detailide nägemist. Kuidagimoodi täiendavad minu jaoks tekstide uurimine ja maailma visuaalne uurimine teineteist.“

Anu räägib: „Tabatud hetkest või kaadrist vaimustumine on oluline. Hing vajab vaimustumist. Nii, nagu vaim vajab toitu. Ühte saab fotoharrastusest, teist teadustegemisest.“ Urmas jagab: „Minu jaoks on oluline, et saaksin regulaarselt kätte mingi visuaalse annuse. Olen värvidest ja valgusest-varjust tugevas sõltuvuses.“  

„Kõlab ehk klišeena, aga pildistan valgust ja varje. Valgus tõstab argisest midagi esile ja mina jäädvustan selle,“ tunnistab Anu ja selgitab, et talle meeldib makrofotograafia – kõrred, oksad, õied, lehed, kooruv värv ja kõik, mis lähedalt vaadatuna avaneb uuest küljest. „Suurem osa minu piltidest on sündinud jalutuskäikudel kodukandi metsatukka või rabasse: võtad kaamera kaasa ja hakkad astuma ning avastad, et oled pool tundi ühe koha peal tammunud,“ avab Anu oma piltide saamislugu. Veel tunnistab ta, et nn klassikaline ilu köidab teda harva, küll aga haavatud või peidetud ilu lummab tihti ja just neid leide on tal oma fotode näol hea meel jagada.

Tabamaks juhuslikkust

Küsimusele suhte kohta spontaansuse ja lavastusliku vahel vastab Anu Põldsam: „Kõik minu looduspildid sünnivad spontaanselt. Inimeste pildistamisega on teine lugu. Olen tihti pildistanud sõpru ja nende peresid, aga püüdes tabada hetke, mitte paludes pildistatavatel poseerida.“ Ta räägib, et on katsetanud ka lavastuslikke fotosid – paar näidet on ka näitusel väljas –, aga nendegi puhul püüab ikka juhuslikkust tabada: „Lavastuslikkus seisneb pigem kontrastide loomises keskkonnaga. Peamiseks jääb siiski meeleolu tabamine, mitte selle ettekirjutamine.“ 

Urmas Nõmmik kinnitab, et lavastanud ta oma pilte enamasti ei ole ning spontaansusel on nende saamisloos oluline koht: „Mida spontaansem, seda uhkem.“

Pühakotta loodud

Oma tööde pühakotta sobimist hindavad mõlemad autorid. „Kahtlemata mängib näitusepind olulist rolli. „Hingestik“ on sündinud just sellel seinal ja neil sammastel, kus ta hetkel ripub. Samu pilte oleks keeruline samasuguses koosluses mujale tõsta. Piltide valik ja kontseptsioon lähtub ruumist – selle värvidest ja valgustest ja muidugi iseloomust,“ toonitab Anu Põldsam ning jagab lootust, et tema pildid ärgitaks nii kirikulisi kui muidu uudistajaid „korraks aja maha võtma ja mõtlema oma enese hingestikest koos nende valguse ja varjukülgedega, sirutuvate latvade ja juurtega, esiplaani ja tagaplaaniga, peegelduse ja peegeldavaga“.

Urmas Nõmmik arvab, et just Tartu Jaani kirikusse, kus on palju sooja pruunikat-punakat-kollakat tooni, sobib hästi tema pikk rivi valgesse raamitud mustvalgeid fotosid. „Sammaste küljes olevad kaks roosakassinist taeva fotot veel iseäranis hästi. See moodustab mingi poeetilise-rahuliku-meditatiivse terviku, mis peaks kirikus olema sobival kohal.“

Liina Raudvassar

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)