Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Hingepeeglisse vaadates

05.10.2007 | | Rubriik: Jutlus

Ikka tuleb ette, et trehvame inimesi, kellega pole varem olnud mingit pistmist ning kellele tundub kõik meie eluga seonduv millegi ebamaise ja enneolematuna. Eks kristlaseks olemise fakt juba iseenesest peidab endas tänapäeval midagi ebamaist ja enneolematut. «Et oledki kohe tõsiusklik või?» küsitakse. «Noh, jah. Muidugi mõista,» kohmad vastuseks ning jääd salamisi juurdlema termini «tõsiusklik» üle. Ent palju aega mõtiskleda pole, sest peagi lisandub veelgi innukam pärimine: «Ma saan nagu mingis mõttes aru küll, et usku on inimestele vaja, aga ma ei mõista seda, kuidas sa suudad kõiki neid käske järgida? Kas pole see ometi raske ning ahistav?»
Ja Jumal kõneles kõik need sõnad, öeldes: «Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval! Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad, aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad! Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata suhu võtta, sest Issand ei jäta seda nuhtlemata, kes tema nime asjata suhu võtab!
Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on! Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.
Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab! Sa ei tohi tappa! Sa ei tohi abielu rikkuda! Sa ei tohi varastada! Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana! Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast ega teenijat, härga ega eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on!»

2Ms 20:1–17

Ikka tuleb ette, et trehvame inimesi, kellega pole varem olnud mingit pistmist ning kellele tundub kõik meie eluga seonduv millegi ebamaise ja enneolematuna. Eks kristlaseks olemise fakt juba iseenesest peidab endas tänapäeval midagi ebamaist ja enneolematut. «Et oledki kohe tõsiusklik või?» küsitakse. «Noh, jah. Muidugi mõista,» kohmad vastuseks ning jääd salamisi juurdlema termini «tõsiusklik» üle. Ent palju aega mõtiskleda pole, sest peagi lisandub veelgi innukam pärimine: «Ma saan nagu mingis mõttes aru küll, et usku on inimestele vaja, aga ma ei mõista seda, kuidas sa suudad kõiki neid käske järgida? Kas pole see ometi raske ning ahistav?»
Mõnikord tundub kummastavana, kuidas see meie poolt armastatud usk ikka koletul kombel ahistab ning piirab. Oleme ju vabad inimesed vabal maal ja igasugune käsundus ei leia enam ammu mingisugust kõlapinda. Suudame ometigi ise mõelda ja ise otsustada. «Ma usun ainult endasse. Niikaua, kui peeglisse vaadates näen seal enda kujutist, pole mulle tarvis tegelasi, kelle olemasolugi pole võimalik tõestada,» nii teatas mulle kord üks mu hea sõber, kui talle järjekordselt meenus, et mina olen kristlane ja tema ateist.
Tõesti, me vaatame päeva jooksul peeglisse rohkem kui ühe korra ja iga kord mõlgutame sealjuures erinevaid mõtteid. Meie igaühe kordumatu pealispind peidab endas ka täiesti kordumatut olemust, seda, mida peeglisse kaedes korraga ei hoomagi. Ent kui võtta end kokku ja heita üks põgus pilk ka oma vaimsele peegelpildile? Kas me suudame jääda pärast seda sama söakaks ning enesekindlaks?
Öeldagu mida tahes: seda, et dekaloog on ajast ja arust, et need käsud ahistavad ning et lõppude lõpuks otsustan vaid mina ise selle üle, mis on õige ja mis vale. Ometi tuleb tunnistada, et kümne käsu puhul on samuti tegemist justkui omamoodi vaimse peegliga, millest kiirgab vastu peamine ja olulisim meie sisemaailmast. Iga sõna selles jääb kusagile me hingekeeltele kajama ning otsib väljapääsu, tuues eelkõige meie endi jaoks välja nii mõnegi aspekti me olemusest. Mõne sellise tahu, mida võib-olla eriti tunnistada ei taha ning mida seni oleme eirata püüdnud.
Kui Jumal annab Moosese vahendusel juutidele eelmainitud käsud, siis pole see mitte kiusu pärast või soovist näidata oma karmust ja võimu. Jumal teeb seda kõike inimeste eneste pärast – et neil oleks, millele toetuda ning mida endast läbi lastes tõelise tunnetuseni jõuda. Jõuda teadmiseni, kes olen mina inimesena ning milline on minu suhe Jumala ja ligimestega. Ühel hetkel taipab ju igaüks, et ei piisa pelgalt sellest, et pühkida maha aurused jäljed oma vannitoa peegelpildilt, ja kõik küsimused leiavad korraga vastuse. Viimselt jääb meisse ikkagi salajane soov puudutada Jumala südant ning panna enda oma tuksuma temaga ühes rütmis.
Miski, mis tuleb Loojalt, ei saa olla ahistav või talumatu, sest see kõik tuleb puhtast armastusest. Ärgem siis peljakem heita pilku oma hingepeeglisse. Kas või juba seepärast, et ühel ootamatul hetkel võime sealsamas kohata Jumala enda kirgastavat palet. Aamen! 

ImageAnna-Liisa Vaher,
Tarvastu koguduse õpetaja

5 Kommentaari artiklile “Hingepeeglisse vaadates”

  1. Külaline ütleb:

    odott, kas tegemist on kristliku vaimulikuga või mingi üldinimlik-religioosse-filosoofilise-moraali-eetikajutlustajaga?

  2. Külaline ütleb:

    siis kohe kõik mehed tahavad, kõik mehed tahavad!

  3. Külaline ütleb:

    Mind hetkel täitsa puudutav artikkel, milles väljendub ka, et selline üldinimlik filosoofia ja religoon ei ole üksteise suhtes eraldi eksisteerivad. Religiooni \’point\’ ei ole hommikust õhtuni mitte millegi muu tegemine kui jumala kummardamine (ehk v-o seda selle tõsiuskliku all mõeldaksegi?), vaid eelkõige elamine kooskõlas iseendaga, ja vaimsete väärtuste poole pürgimine.

  4. Külaline ütleb:

    jah, patune, rikutud ja hukkaminev inimene peab olema kooskõlas iseendaga … kas seda kuulutamegi?

  5. Külaline ütleb:

    on ikka paras pudru ja kapsad ning kui hakkad seletama, siis läheb veel pudrumaks ja kapsamaks, sest Jumalat tuleks nagu kogu aeg millestki välja vabandada.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)