Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Hingehoidjad arutlesid kriisi üle meis endis ja meie ümber

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed, Uudised / Number:  /


Veebi vahendusel tervitas kokkutulnuid sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. 3 x SIIMON HAAMER

Veebruari esimesel nädalavahetusel kogunesid hingehoidjad Tartus Pastoraati konverentsile. Teemad, mis fookusesse võeti, annavad aimu meie ühiskonna vaimse tervise seisukorrast.

Hingehoidjate töökonverentsile „Kriis meis endis ja meie ümber“ kogunes 55 hingehoidjat ja vaimulikku. Veebi vahendusel tervitas kokkutulnuid sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Tema ametis olemise ajal loodi sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakond. Selle koosseisu kuulub nõunik-peakaplani Katri Aaslav-Tepandi juhitav hingehoidjate ja kaplanite tööd koordineeriv kaplanaat.

Kaplanaadi töö käib mitmes suunas. Sel aastal jätkuvad ministeeriumi poolt rahastatav hooldekodude hingehoiuteenuse toetusprogramm (toetust saavad 38 hooldekodu) ja Ukraina pagulaste hingehoiuprogramm. Käivitub kohe-kohe vaimse tervise osakonna korraldatav vaimse tervise teenuse toetusvoor, kus omavalitsused saavad muude vaimse tervise teenuste kõrval taotleda ka hingehoiule raha. Lisaks töötavad hingehoidjad sotsiaalkindlustusametis emotsionaalse toe ja hingehoiu telefonis, ka haiglates, Pastoraadis tegutseb hingehoiukeskus jne.

Mida konverentsi päevad sisaldasid ja millised olid teemad, mille üle juureldi ning milline on praegu hingehoidjate hinnangul meie ühiskonna vaimse tervise seis, andis Eesti Kirikule ülevaate nõunik-peakaplanKatri Aaslav-Tepandi.


3.-4. veebruaril pastoraadis toimunud hingehoidjate konverents tõi kokku 55 inimest.

Kuidas konverents alguse sai?

Väga huvitavalt, eri osapoolte vajaduste ja soovide kokkulangemise tulemusel. Korraldajaks olid sotsiaalministeerium ja hingehoiukeskus. Sotsiaalministeeriumi kaplanaadi juhitavas hooldekodude hingehoiuprogrammis ja Ukraina pagulaste hingehoidjate võrgustikus on kokku umbes 70 inimest. Just neilt tuli signaal, et hingehoidjaid on vaja toetada, nad soovivad kohtuda, et end täiendada ja olla osaduses. Raske on olnud Ukraina pagulaste hingehoidjatel toime tulla sekundaarse traumaga, sest kes nende raskete sõjalugudega kokku puutuvad, need ei jää neist puudutamata. Lisaks on koroonapandeemia aegne kriisiolukord mõjutanud haiglate ja hingehoiutelefoni hingehoiutööd. Sügisel helistas mulle Siimon Haamer Tartu hingehoiukeskusest sarnase mõttega, et tuleb hingehoidjad kokku kutsuda. Siit tuligi mõte ühiselt teha. Jõudsime Siimon Haameri ja Raili Holloga hingehoiukeskusest arutledes nelja suuna või teema juurde.

Palun tutvusta neid nelja suunda.

Esimeseks teemaks sai psühholoogiline esmaabi. Kui puutume kokku kas ränga sündmuse, õnnetuse läbi elanud, lähedase kaotust või vägivalda kogenud inimesega, siis võiks olla iga hingehoidja ja vaimuliku pädevuses anda psühholoogilist esmaabi. Nagu füüsilise esmaabi juures on selged juhised, mida teha ja mida mitte teha, nii on ka psühholoogilises esmaabis. Oluline on tagada kannatavale inimesele baasturvalisus ja baasvajaduste rahuldamine. Näiteks akuutse kriisi olukorras pole kohane jutlustada ristiusu põhialustest või arutleda kannatuse põhjustest. Inimene lihtsalt ei võta šokiseisundis neid mõtteid vastu ja need ka ei aita teda toimuvaga toime tulla. Samas on toetavaid võtteid, mida võiksid kõik inimesed osata. 

Kõigepealt on tarvis tagada turvalisus, vajalik on inimlik ja empaatiline suhtlemine, kuulamine, peamine on rahustav juuresolek. Traumeerivad sündmused ei toimu ainult sõjaolukorras, ka igapäevaelus pole me kaitstud elurahu kõigutavate sündmuste eest. Hooldekodus võivad inimesed sattuda olukordadesse, mis neid halvavad, millega on hingeliselt raske toime tulla. Näiteks kui inimene tuuakse lähedaste poolt hooldekodusse, aga ta ise seda päris ei soovi, või kui ollakse tunnistajad toakaaslase surmale. Samamoodi haigla hingehoiutöös puutume kokku inimestega kriisiolukordades, mis vapustavad: raske diagnoosi saamisel või aktiivravi lõpetamisel või halva prognoosi puhul, millest raviarst teatab, ka lähedase surma puhul. Kliinilise psühholoogi Triinu Niiberg-Pikksöödi ettekandes tuligi välja, et on asju, mida teha saame, aga ka neid, mida teha ei tohiks, mis inimest kahjustavad.

Mida siis kindlasti ei tohi teha?

Traumeerinud sündmust ei maksa lahti kiskuda ehk ei maksa inimest rääkima sundida-suunata. Pigem oma kohaloluga toetada inimese turvalisust ja oodata ära inimese enda reaktsioonid, pakkuda vett, puudutada turvaliselt, kuigi ka see viimane nõuab tundlikku meelt ja teadmisi kultuuritavadest. Šokis inimene kaotab oma turvalisuse, kontrolli olukordade üle. Oluline on turvatunne taastada, pakkudes ohutut keskkonda ja suhtlemist. Seda saab aitaja oma juuresolekuga taasluua. Märksõna on kohalolu.

Teine teema oli traumale pühendatud. Kas see tõukus tööst Ukraina põgenikega?

Mitte ainult. Trauma mõistet kasutatakse liiga kergekäeliselt. Oluline on teha vahet kriisiolukorras inimese loomulikul reaktsioonil ja stressirohkete sündmuste tagajärjel tekkival posttraumaatilisel stressihäirel. Igal sõjapõgenikul ei ole ega tekigi posttraumaatilist stressihäiret. Inimese säilenõtkus ehk võime kohaneda ja toime tulla ka ränkades olukordades on suur. On Ukraina pagulasi, kes on kaotanud kodu, kogenud vägivalda, läbinud ränga põgenemisteekonna, aga saavad siin hakkama. Kes tulevad toime ka Ukrainas sõjapiirkondades, varjendites. Hingehoidjatele jutustatakse, mida nad seal on üle elanud, elades ööpäevaringselt koos peredega keldrites, ümberringi lahingutegevus. 

Siin ollakse leidnud endale töö, lastele koolikohad, saadud omaette korter üürida. Nagu tuli toime vaatamata ränkadele kannatustele suur osa meie esivanematest 1940ndatel nii Eestis, Siberi vangilaagrites ja asumistel, pagulastena võõrastel maadel. Aga on ka neid, kes ei tule üleelatuga toime, kellel kujuneb välja psüühikahäire, kes vajavad psühholoogilist ravi. Võib öelda, et kui on piisav abi, baasvajaduste rahuldamine, kogukonna tugi, ka psühholoogiline esmaabi, kui on toetavad inimesed, ka usuline tugi, saadakse hakkama. Kannatustest kujuneb kogemus, mis väärtustab elu ja elamist. Just esmase hingelise toe pakkumine on olnud meie võrgustiku hingehoidjate ja vaimulike töö Ukraina pagulaste juures. 

Kui kriis on protsess, milles on võimalused areneda ja toime tulla, lahendusi leida, siis trauma – nagu kriisi- ja traumaterapeut Maire Riis ettekandes ütles – on murd, murdumine. Trauma võib põhjustada sõjapiirkonnas üle-

elatu, vägivalla kogemine või nägemine, ka nähtud surmad, lähedase kaotus, raske haigus jms. Kuidas selles olukorras toime tulla? Mida vajatakse, on ikka seesama: esmane turvatunne, lähedus, toetaja kohalolu. Et inimene suudaks kontakti hoida nii iseenda kui ka ümbritseva maailmaga.

Küsisime ka, kuidas ära tunda traumat. Märgid, mis viitavad traumeeritud inimesele, on enesesse sulgumine, ootamatud sündmuspildid silme ees, õudusunenäod, tuimus, ärevus- ja paanikahood jm. Ka vanad traumad võivad uuesti vallanduda elu uute traumeerivate sündmuste ajel. Need on paljude pagulaste tänased mured, et ei saa magada, et häirivad vägivallapildid on silme ees, et iga valjem heli toob esile rängad mälestused, nad võivad võpatada iga äkilise tugevama heli peale. Lapsed on agressiivsed, ka autoagressiivsed. Või nad ei julge magama jääda, et äkki tuleb öösel raketirünnak. 

Kui pagulasi majutaval laeval oli tuletõrjeõppus, siis paluti hingehoidjad appi, et inimesi rahustada. Sama teema oli aastavahetuse ilutulestikuga. Helid meenutavad olukorda, kus murdumine toimus, ja vallandub reaktsioon. Nad toovad trauma elavana tagasi, nagu see toimuks just nüüd ja praegu. Nende kahe esimese teema puhul on oluline aitajate rahu, kohalolu, et me hingehoidjatena kannaksime endas turvalisust, rahu ja lootust, et ise ei langeks ülemäärase kaastundega sekundaarsesse traumasse. On vaja ka oma piire tunda ja hoida. Hingehoidjad teenivad oma rahuga inimesi. Oleme läkitatud Jeesuse poolt ja kanname tema rahu endas. See on meie ülesanne.

Kas sellest murdumisest on võimalik terveneda?

Oluline on abi anda õigeaegselt ja just õiget abi. Kui seda ei saa ja vaimse tervise probleem süveneb, siis vajatakse juba pikaaegset teraapiat, ka psühhiaatrilist sekkumist. Meie eesmärk hingehoiutöös, ka teistel esmaaitajatel, ongi psüühikahäire süvenemist ära hoida. Iga tegevus, mida aitajad teevad, peab olema kantud inimlikkusest, hoolimisest, empaatiast, ka et abisaaja väärikus säiliks. Siin jõuame Luuka evangeeliumini: tee teisele seda, mida tahad, et sulle tehakse.

Milliseid teemasid veel puudutasite?

Järgmine, kolmas etapp oli seotud elu ja surma piiridega. Anestesioloog dr Katrin Elmet, kes on ka eetika õppejõud Tartu ülikoolis, rääkis oma ettekandes „Arstid sõjas surelikkusega. Kuidas sõlmida rahu“ sellest, mida arstid kogevad oma töös, kus on vaja otsustada ravi lõpetamise või jätkamise vahel, ka palliatiivse ravi võimalustest. Tänapäeva meditsiin on arenenud nii kaugele, et ka surevat inimest on võimalik elu pikendavas, kahjuks tihti piinavas ravis elus hoida ka siis, kui see ei too tema seisundi paranemist ja vaevuste leevenemist.

Dr Elmet rääkis, millised dilemmad on arstidel, kui nende hoole all on patsient, kes pole enam võimeline oma ravi puudutavat tahet väljendama. Millise koorma see asetab lähedastele, kes peaksid koos arstiga leidma konsensuse, ja milline on hingehoidja roll nende raskete kõneluste juures. Dr Elmeti sõnul vajaks tema kui intensiivraviarst 24/7 enda kõrvale hingehoidjat. Kõlama jäi mõte, et Eesti tänane seadusandlus küll kaitseb patsienti ja tema tahet, aga mitte olukorras, kus inimene ise ei ole enam võimeline tahet väljendama. Ideaalis peaks igal inimesel olema võimalik kirjalikult koostada oma ravieelistuste kohta dokument, n-ö patsiendi elulõpu tahteavaldus ehk patsienditestament, mida meedikud ja ka lähedased peavad järgima juhul, kui inimene ise pole võimeline tahet väljendama. Saime ka teada, mis on elupikendav ravi, milline ravi on sureva inimese kannatust ja piinu suurendav n-ö kasutu ravi. Ja mis on eutanaasia ning et patsienditestament ei ole eutanaasiat sooviv dokument. Kõlama jäi mõte, et Eestis ei saa eutanaasia teemat kõneks võtta enne, kui pole tagatud kogu ravisüsteemis palliatiivne ravi, terviklik, nii meditsiiniliselt kui hingeliselt toetatud hospiitsravi.

Hingehoidja ja superviisor Kai Jõemets kõneles praktikuna surija ja tema lähedaste vajadustest ja dilemmadest, mis sellega kaasnevad. Näiteks kui habras on surija leppimine oma surmaga ning kui oluliseks saab surma eel leppimine oma elukäiguga ja lähedastega. Et surijaid ei jäetaks üksi oma meeleheite ja süütundega, et pered oleksid sureva inimese juures, julgeksid olla kõrval ja lubaksid inimesel väljendada oma hirme, tundeid, mõtteid. Ka hingehoidja poolt on võimalik teoloogiliste kantseliitidega inimese mõtted ja tunded maha suruda, tema rahunemine ja leppimine lukku lüüa. Aga ka et hingehoidjad oleksid valmis vastamisi seisma sureva inimese ahastusega, kuidas mõista Jeesuse armu, kui on tekkinud lootus imelisele tervenemisele, aga haigus ei allu ravile ja inimene on ikkagi suremas. Siis tuleb inimeselt küsimus, et miks Jumal lubab, ta pidi mind ju terveks tegema. Mis toimub siis inimese hinges ja tema suhetes lähedaste, iseenda ja personaliga. Ja millist tuge, lohutust ja lootust saab siin hingehoidja pakkuda.

Viimane teema oli hingehoidjate endi hakkamasaamine. Kui palju on nendest pagulaste toetajatest alles jäänud, kes pea aasta eest alustasid? Kas selle valdkonna hingehoidjate voolavus on suur?  

Hingehoidja enda kriis ei ole meist kaugel. Iga raske juhtum, kus oleme toetajatena juures, toob uusi küsimusi elu ja surma kohta ja see puudutab meid sügavuti. Mõnikord on ka keeruline näha oma töös tulemust. Mida me ise saame enda toetamiseks, laadimiseks teha, sellest kõigest kõneles hingehoidja, kriisinõustaja ja pereterapeut Naatan Haamer.

Kui nüüd Ukraina pagulaskriisis vaadata teisi ametkondi, siis tõesti aitajate voolavus on suur olnud. Inimesed on põlenud läbi. Hingehoidjate oikumeenilises tuumikus on jäänud enamik püsima. Pean silmas neid, kellega juunis lepingu sõlmisime. Minu seletus on, et toimetulek toetub meie ettevalmistusele ja identiteedile. Tunneme, et oleme läkitatud Tema poolt. Meil on oma kiriku, koguduste tugi. Meie rühmajuhid toetavad kohapeal inimesi, kes teisi aitavad. Tagala peab olema. Üksi ei tee rasketes olukordades midagi. 

Selle töövormi oleme tegemise käigus kujundanud, keegi meist ei teadnud alguses ju midagi sõjatraumaga kokku puutunud inimeste toetamisest. Need, keda Ukraina hingehoiuvõrgustikku kutsusime, on kõik kas teoloogilise kõrgharidusega või hingehoiu baaskoolitusega, kogemustega vaimulikud ja hingehoidjad. Ministeeriumis vaimse tervise osakonnas oleme analüüsinud hingehoidjate toimetulekut pagulaste toetamisel. Selles töös on silma paistnud koguduste ja kristlaste, vaimulike ja hingehoidjate toimetuleku jõud.

Kui palju hingehoidjaid on seotud pagulaste toetamisega?

Umbes 30 hingehoidjaga on sõlmitud käsunduslepingud, nad on vaimse tervise osakonna n-ö välised koostööpartnerid. Samuti on meil lepingud koordinaatori ja piirkondade rühmajuhtidega. Eestis koordineerib hingehoidjate tööd Ukraina pagulastega alates jaanuarist 2023 Annely Neame, lisaks sellele on ta jätkuvalt Põhja piirkonna hingehoiu rühmajuht. Praegu on juba nii, et kutsutakse akuutsetes kriisides hingehoidjaid välja. Nagu oli Koidula ja Luhamaa piiril sügisel, kus hingehoidjad läksid ka öösel pagulastele toeks. Oleme kaasatud, meid teatakse ja oodatakse. Oleme heas koostöös sotsiaalkindlustusametiga, hästi vajalik on, et me ei toimetaks kriisiolukordades üksi.


Teisel konverentsipäeval analüüsisid hingehoidjad erinevaid töös ette tulnud juhtumeid.  

Teisel konverentsipäeval analüüsisite juhtumeid.

Toimus suures rühmas supervisoon, mida viis läbi Naatan Haamer. Analüüsisime oma hingehoiutöös ette tulnud keerulisemaid juhtumeid. Vajalik on teadvustada endale, mida teeme, miks midagi teeme, mida kogeme suheldes abivajajaga, mis on meie endi hirmud, millest rõõmu tunneme. Tore oli kogeda üksteist kuulates, et kohtame sarnaseid probleeme, tunneme üsna sarnaseid tundeid, ka kordaminekuid. Üksteise õla tundmine või kollegiaalsus, osadus sai tajutavaks ja tuntavaks. Kui teeme oma tööd, siis oleme seda tehes tihti üksi, aga omavaheline kokkusaamine, mis tugevdab meie identiteeti, on hästi oluline. Kui lähen inimese juurde, siis tean, et olen läkitatud, lähen Jeesuse nimel, minu taga on minu kogudus, vaimulikkond või hingehoidjate kogukond – see on oluline. Kui on vaja jagada, siis saan seda teha, ja mind mõistetakse.

Oleme viimased aastad elanud pidevas kriisis. Kuhu see kriis praegu liigub? Milline on hingehoidja pilk?

Kriis on muutunud normaalsuseks. Oleme õppinud toime tulema. Sõja-aasta on olnud õppimine. On vaja ka enda elu põhiväärtusi ja olulisi asju meelde tuletada. Mis on see, mis mind toetab, kes on see, kes mind toetab ja mulle jõudu annab. Seda nii abistaja kui ka abivajaja poolt.

Ärevusfoon on ühiskonnas väga kõrge. See, et meie lähikonnas on sõda ja vägivald, et kümned tuhanded inimesed on sealt sõjakoldest siia jõudnud – see mõjutab ka meie ühiskonda, igaühe elu, toimetulekut, omavahelisi suhteid. Olen viimasel ajal palju lugenud Siberisse küüditatute mälestusi. Seal paistab väga selge toimetuleku muster ja jõud. Väga oluline on elu mõtte küsimus, millest räägib Viktor-Emil Frankl oma raamatus „… ja siiski tahta elada“. Kui leiame oma olemasolus ja tegevuses, ka kannatustes üles sügavama mõtte, lootuse, siis inimesed on võimelised väga palju taluma, üle elama, edasi elama ning leidma elus ka rõõmu ja armastust. Igas raskes olukorras on ka teine pool. Ühel pool on kriis ja hävitav jõud, teisel pool aga armastuse, headuse, üksteise toetamise, inimsuse jõud. Seda teist poolt saame hingehoidjatena suurendada.

Peapiiskop Urmas Viilma tõi vaimulike konverentsil (tsiteerides kaitseväe juhatajat Martin Heremit) esile võimaluse, et sõda võib ka Eestisse jõuda. Kas see sõnum oli liiga ränk?

Vastupidi. Hingehoiu printsiip on, et räägid asjadest nii, nagu nad on. Sealt algab toimetulekuviiside otsimine, lootuse ja jõu leidmine. Näiteks 1939. aastast võib lugeda Konstantin Pätsi sõnavõttu, kus ta kõneleb, et meie elame rahus, oleme neutraalsed, meid ei ohusta keegi … Teame ju kõik, mida tõi juba järgmine, 1940. aasta. Mulle peapiiskopi sõnum šokeeriv polnud. Olen ilmselt selles teemas karastunud. Kõik ministeeriumid tegelevad kriisiks valmis olemise plaanide tegemisega. Terve aasta oleme sellega tegelenud. Peame ka kirikus kriisiplaanidega tegelema. Oleme heaoluga ja rahuajaga ära hellitatud põlvkond. Maailm on iga hetk ohus. Olen seda meelt, et peapiiskop rääkis õigel ajal vajalikke sõnu. Kõigele vaatamata tuleb ikkagi tänulik olla. Elu eest. Täna paistab päike, on rahu. Eesti on vaba.

Kätlin Liimets