Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Hetk kiriku jaheduses

01.08.2018 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Kuumus tuletab meelde, kui oluline on juur. Kes suudab oma juure sügavale ajada ning maapõue sügavustest niiskust ja toitu leida, see püsib. Selles mõõtmatus leitsakus võiks siis jüngrite kombel küsida, kes võib pääseda. Kas jahutab vesi otsijaid või mühisevad konditsioneerid? Mõnel hetkel tundub, et ka foto pealt jääväljade silmitsemine päästab. Pühakirja vastus jüngrite küsimusele on teada: „Inimeste käes on see võimatu, kõik on aga võimalik Jumala käes!“ (Mt 19:26)
Möödunud pühapäeval, puhkuse viimasel päeval, mil meeles mõlkumas möödunud päevade soojade metsade lõhn, olin Tartu Jaani kirikus jumalateenistusel. Kiidetud olgu Issand, kes annab väsinutele hingamisaega! Mõned pingiread eespool istus ema oma paarikuuse lapsukesega, kes magas turvahällis pingi kõrval jahedust õhkaval punasel telliskivipõrandal. Kiidetud olgu inimesed, kes Jumala auks kivist ka kuumuse eest kaitsvaid pühakodasid ehitavad!
Jumalateenistus algas, laulis ansambel Stella Caeli. Laps magas rahulikult. Siis kostsid esimesed oreliviled. Väikseke avas korraks ehmunud silmad, jäi kuulama, rahunes ja suikus taas unne. Ema oli kõrval, uni magus ja laulev kogudus turvalist keskkonda loomas. Armulaua ajaks teadis pisike end üles ajada. Kui loomulik oli see vaatepilt. Samas harva nähtav. Ema pakkus lapsele juba varakult võimaluse oma juured kiriku ajatusse ja pühasse pinnasesse ajada, et kosutust, jahedust ja vaimutoitu ammutada. Kõik on võimalik Jumala käes ja saame selleks ka ise veidi kaasa aidata.
Kätlin Liimets

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)