Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Hermann Kalmus on Pilistveres 10. aastat

20.08.2014 | | Rubriik: Kirikuelu

«Kui oleks teadnud, mis mind ees ootab, poleks arvatavasti julgenud siia tulla,» tunnistab Hermann Kalmus, kel täitus lõikuskuu alguses kümme aastat Pilistvere vaimulikuna.

7. augustil 2004. aastal seadis peapiiskop Jaan Kiivit ta Pilistvere Andrease koguduses diakonina teenima. Hermann oli siis värske abielumees, kel teoloogiaõpingud Tartu ülikoolis veel lõpusirgel. Suurte lootuste ja töötahtega asus ta ametisse, rõõmustades, et saab enda rammu proovile panna just maakoguduses.
Täna, kümme aastat hiljem saab öelda, et pingutused pole liiva jooksnud: Pilistvere koguduse teokus ületab tihti uudisekünnise ning Hermann Kalmus on vaimulikuna ja kogukonna liidrina pälvinud mitmeid tunnustusi. Ka pere on jõudsalt kasvanud: Pilleriin ja Hermann said sel suvel kuuenda lapse.
«Maaelu on murelik, aga ega linnast seda näe ja mõista,» toob Kalmus pidupäevarõõmu tõsisema noodi. Kui inimesel on mure, on ta kurb, aga vahel ka kuri, nendib hingekarjane, põhjendades tõsiasja, miks maaelu pole igapäevaselt vaid idülliline.
Rohkem kui linnas on kirik maal «keset küla» ja vaimulik saab osa kogukonda puudutavast, nii rõõmust kui murest. Astudes kogukonnaga sama jalga ning tajudes inimeste hingel lasuvat, pole Kalmus nõus väitega, et eestlased on usukauged. «Inimesed on tihti kirikukauged, aga mitte usuleiged,» on diakon veendunud.
«Ärgas vaim ja elav meel,» vastab Hermann Kalmus küsimusele, mis on elus oluline, mille poole püüelda. «Plaani tuleb pidada ja lootust ei tohi kaotada,» on elutarkus, mis kümme aastat Pilistveres on Hermannile andnud. Ta teab, et midagi ei juhtu niisama. Kes soovib vilja saada, peab külvi ja harimisse panustama. Isiklikult.
Liina Raudvassar

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)