Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Helmut Mõtsnik: elus on olnud küllalt õnne

02.08.2017 | | Rubriik: Persoon kaasajast

„Tänu Sulle igal päeval iga elutunni eest. Tänu, et Su armu najal veelgi tohime seista siin,“ tänavad Helmut ja Leeve Mõtsnik pika eluea ja paljude kooselatud õnnelike aastate eest. Jaan Männik

Diakonõpetaja emeeritus Helmut Mõtsnik tähistas 10. juulil 90. sünnipäeva. 65 õnnelikku abieluaastat Leevega täitus 26. juulil.

Eaka diakonõpetajaga kohtumiseks aega leida polegi nii lihtne – juulis asendas ta Viljandi Jaani koguduse õpetajat Marko Tiitust ning jumalateenistusteks ja palvusteks ettevalmistamine võttis oma aja. Kohtusime taas õpetaja kodus Viljandis ja nii sai imetleda ka perenaise hoolitsetud kena aeda. Võtsime kõnelda elamise kunstist.

Vaimse hoiaku kujunemine
„Elu on kujundlikult võrreldav reisiteekonnaga, millel võib ette tulla ka ettearvamatuid sündmusi. Pikale eluteele tagasi vaadates leian, et sellel teel on mind kõige enam mõjutanud minu vanemad, sealjuures eriti isa,“ sõnab õpetaja.
Vaatan tema koduses kabinetis riiulil reas seisvaid ennesõjaaegseid Kristliku Perekonna Lehe ja Kristliku Laste Sõbra köiteid. Õpetaja meenutab, et nende kodus Karksi vallas Loime talus, kuhu pere 1930. aastal kolis, oli mõnesajaköiteline raamatukogu vaimulikest raamatutest. Ka loeti peres Eesti Kirikut. „Elu eesmärgistuse jaoks harjusin usku ja kirikut kajastavale trükisõnale esikohta omistama,“ sõnab vaimulik.
Enamasti suurtel pühadel nagu jõulud, vana-aasta, ülestõusmispühad ja nelipühad käisid vanemad Karksi Peetri kirikus jumalateenistusel. Väike Helmut võeti alati kaasa. Perre sündis ka teine poeg, Helmutist aasta noorem Harri (1928–2013).
Vennad kasvasid eraldi, püsivam suhtlemine algas alles Tartu ülikoolis õigusteaduskonnas samal kursusel õppides. „Aga üks salapärane vaimse hoiaku ühtsus meie vahel valitses, kui arvestada, et me mõlemad eri viisil, mina varem, vend Harri hiljem, leidsime elu põhiväärtuse usus Jumalasse ja tema sõnasse,“ meenutab Helmut Mõtsnik. Küll tõdeb Helmut, et vend Harri oli ägedama loomuga ja kippus jutlusesse põimima poliitilisi seiskohti, mistõttu talle Urvaste koguduses õpetajana teenides nõukogudevastase agitatsiooni tõttu vanglakaristus mõisteti.

Jumala juhtimisel
Ei teagi, kas seda jutuajamist oleks kunagi olnud, kui Helmut Mõtsnik poleks pärast Karksi-Nuia ja Longi algkooli läinud õppima Abja gümnaasiumi ja Viljandi maagümnaasiumi. Elu oleks siis võinud võtta täiesti teise pöörde – olid II maailmasõja aastad. Sajad ja tuhanded 16–17aastased noormehed võeti ühe või teise sõdiva poole teenistusse.
Nii on mul õnn kuulata 36aastase kooliõpetaja ja -direktori ning 27aastase vaimuliku staažiga Helmut Mõtsnikku, kes näitab 15. juuli Arterit, kus on lugu Hilja ja Elmar Pinkast, kelle kooselu on kestnud 70 aastat. Ja seda mitte põhjuseta. Hiljat tunneb vaimulik juba 1944. aastast. Helmutiga samal 1927. aastal sündinud Hilja sattus sõjapõgenikuna nende tallu Viljandimaal ja viibis nende juures umbes kuu. Hiljem käis Helmut jalgrattaga kaks korda Hilja juures Sangastes.
Aastatel 1944–45 pidasid noored kirjavahetust ja neid kirju on üle 20 Helmutil praegugi alles. Juulis 1947 Hilja abiellus. „Ju ma ei osanud temaga ümber käia,“ naerab vaimulik. Nüüd on nad kõik kortsus ja halli peaga, abieluaastaid on aga kogunenud aukartust äratav hulk.
Jõuame jutuga õpingute juurde tagasi. Gümnaasiumi lõpetamise järel suundus Helmut Mõtsnik 1946 Taaralinna ja valis õppimiseks õigusteaduskonna. Ideoloogilistel põhjustel ta küll eksmatrikuleeriti, aga 1958 oli diplom siiski käes.

Neiu rongis
Romantikat võib elus olla küll, kui ainult soovid. 1952. a kevadel sõitis Helmut Mõtsnik, toona riikliku kindlustuse vaneminspektor, rongiga Tallinnast vanematekoju. Ta sattus istuma kena neiu kõrvale, jutt sujus, nad sai lähemalt tuttavaks ja mõne kuu pärast abielluti. Kiirustamise põhjuseks oli Leevel meditsiinikooli lõpetamisega ees seisev kohustuslik suunamine. Abielludes öelnud Leeve, et kümmekond aastat saame hakkama.
„Abielus olles on oluline, et teineteise väärtushinnanguid aktsepteeritaks, veel parem – austataks. Naljatoonil võin öelda, et me oleme saanud Leevega hästi läbi, kui tema teeb, mida tema tahab, ja mina teen, mida tema tahab,“ naerab eakas õpetaja. Ja viitab ka pühakirjale: Leeve on tüüpiline supertasemel Marta ning Helmut tunneb ja teab end olevat meesterahvanagi tüüpiline Maarja.

Tasakaal ennekõike
40. pulma-aastal 1992. a laulatas õpetaja Kalev Raave nende abielu kiriklikult. 65 aastat kestnud abielust on võrsunud kaks poega, viis lapselast ja kümme lapselapselast – seega 17 järeltulijat.
Pika kooselu jooksul on olnud kahjuks ka tumedaid päevi. Sügisel 2016 suri ootamatult pojatütar Mari, kellest jäid maha abikaasa ja kaks last. Vaimulik tunnistab, et sest peale on tal raske mõelda laulusõnadele „Mis Jumal teeb, on ikka hea“, kuigi laulu sõnad tervikuna on lohutavad ja lootusrikkad.
Oma pika elu jooksul saadud kogemustele mõeldes, kuidas leida tasakaal unistuste ja tegelikkuse vahel ning unistused ikkagi ellu viia, leiab vaimulik, et ülimalt parim ja õigeim maailmavaade iga inimese jaoks on olla pühakirjapõhiselt veendunud kristlane. „Pika ea võti on tunnetada oma elus Jumala juhtimist ja hoida püsiühendust oma Loojaga,“ ütleb ta.
Kõige rohkem rõõmu on abikaasast, lastest ja lastelastest, endistest õpilastest, keda ta on kolmes koolis – Heimtalis, Puiatus ja Holstres – õpetanud ja kellest paljudega on säilinud kontakt tänini. Kirikus teenimise aastatest on rõõmu sadadest kirikuinimestest kogudustes ning ametikaaslastest nii Eestis kui välismaal.
8. juulil tähistasid Leeve ja Helmut Mõtsnik tänujumalateenistusega Viljandi Jaani kirikus mõlemat suurt tähtpäeva. Jumalateenistuse pidas Põltsamaa koguduse õpetaja abipraost Markus Haamer.
Rita Puidet

Helmut Mõtsnik
Sündinud 10. juulil 1927 Saarde kihelkonnas Pati vallas.
Õppinud vaheaegadega aastatel 1946–1958 Tartu ülikooli õigusteaduskonnas ja 1948–1994 usuteaduse instituudis.
Teeninud Suure-Jaani ja Kõpu kogudust 1990–1997.
Olnud Raudna kooli õpetaja 1954–1961 ning Holstre kooli õpetaja ja direktor 1961–1990.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)