Esileht » Arvamused » Kolumn »

Hellhelgest nädalavahetusest

28.02.2018 | | Rubriik: Kolumn

Vabaduse väljaku ääres paiknev Jaani kirik oli vabariigi sünnipäeva sündmuste tunnistajaks. Õhtuleht

Möödunud nädalas oli palju sellist, mis muutis hinge hellaks, tuletas meelde, kui palju ilusat ja head on meile kingitud ja kui palju on meil põhjust olla tänulikud.
Aga esmalt, hea lugeja, jagan Sinuga killukese kohtumist, mis ulatub mõne aasta taha. Üks mu Kanada sõber, eestlane, pani mind imestama. Ta oli läinud läbi suurte raskuste, kurbade kaotuste, kuid alati, kui kohtusime, kohtusin väga tänuliku, säravate silmadega mehega.
Kord küsisin temalt, kuidas ta suudab olla alati nii positiivne, tänulik. Ta vastas, et on matemaatikas päris tugev ning kui on oma elu plussid ja miinused kokku liitnud, on ta aru saanud, et plusse on palju rohkem kui miinuseid.
Laupäeval tähistasime oma vaba riigi sajandat sünnipäeva. Eesti iseseisvus, nii väikese riigi vabadus siin selles maailma servas, on hämmastav ime ja kui me täna oma kodumaad vaadates plusse ja miinuseid kõrvuti paneksime, peaksime leidma plusse kordades enam kui miinuseid. Laupäeval oli tänulikkuse päev – päev soovida sajaseks saanud sünnipäevalapsele midagi head. Päev paluda meile, meie armsatele, meie maale ja rahvale ja ka naabritele head.
Üks ilus inimene oli presidendilt vabariigi aastapäeva vastuvõtule kutset saades elevil. Ta teadis, et kerge see minek ei ole, aga ta tahtis väga minna. Ees oli kleidiproov. Lapselaps, kelle käevangus minna, oli nõusse saadud, aga siis väsis ta suur süda. Aeg siin sai otsa. Tuli kutse teisele, kuningate Kuninga vastuvõtule.
Päev enne oma riigi sünnipäeva saatsime teda Tallinna Jaani kiriku altari eest Metsakalmistule tema laulatatud abikaasa kõrvale. Armastatud laulja Heli Läätse matusekõnet ette valmistades lugesin temast kirjutatud raamatut, artikleid, vestlesin lähedastega. Kuulasin tema lauldud laule, lugesin nende laulude sõnu. Mida enam sellesse kõigesse süvenesin, seda suuremaks muutus mu imestus. Tema laulud, naeratus tema näol, helgus, heatahtlikkus teiste suhtes võis paljudele jätta mulje, et see helge ja andekas inimlaps on saanud lennata õielt õiele, kogenud lõpmata palju head.
Mõistsin jälle, kui pinnapealsed on sageli meie otsused, arvamused, ka kohtumõistmised. Nii vähese põhjal teevad paljud suuri järeldusi, panevad paika, lükkavad kindlasse suure sildiga sahtlisse. Tahtmata süveneda, mõista seda, et igale asjale on oma aeg ning igas ajas omad mured ja rõõmud, kombed ja võimalused, piirid, hirmud.
Heli Lääts oli üheksa-aastane, kui tema kooli- ja koorijuhist ema kinni võeti ja maha lasti. Punased olid tapnud ühe saksa ohvitseri. Keegi oma küla inimestest oli kaevanud Heli ema peale, et ta olevat punane. Sakslased lasid siis selle punaseks sildistatu maha. Heli ei teadnud elu lõpuni, kuhu ta ema maeti. Valu, muret ja raskusi oli ta eluteel hiljemgi palju. Kui ta oma eluteele mõne aasta eest tagasi vaatas, ütles ta: Võib-olla saadeti mind siia ilma inimeste rõõmuks ja lohutuseks. Ma olen lihtsalt keegi, Kellegi tahtel.
Kallid kaasteelised! Meiegi oleme siia saadetud kellegi tahtel ja on ime, et see Keegi saatis meid elama siia, sellele maale, sellel imelisel ajal. Äkki see Keegi saatis meidki siia ilma, selle rahva keskele just sellel ajal inimeste rõõmuks ja lohutuseks.
Olen selles päris kindel, et meid, selle lehe lugejaid, ristiinimesi on saadetud sellele maale kellegi rõõmuks ja lohutuseks. Mitte hukka mõistmiseks, siltide kleepimiseks, vingumiseks ja virisemiseks. Ei – rõõmuks ja lohutuseks oleme siia saadetud. Tänupalvete ja palvete palumiseks ka. Ja kui me seda ei tee, siis pole meie olemasolul õigustust.
Vaatasin meie riigi sajanda sünnipäeva hommikul ja keskpäeval Tallinna Jaani kirikus varajasel hommikupalvusel ja päevasel kontserdil kahte kirikutäit rahvast ning nägin inimesi, kes olid rõõmsad ja tänulikud, avatud, lootusrikkad ja usaldavad. Sellistena on meil lootust – riigi ja rahvana, kiriku ja kogudustena. Usun nii, nagu Heli Lääts kord laulis:
Arm sind leiab, arm mind hoiab.
Hing tulvil on armastust, usk ja lootus ei kao käest.
Jääb see, mis on kaunis.
Koit on lootus, kes teab,
et kaob ka mälestus siis, kui kord algab jälle päev.
Sa näed ju, et hajub suits, et miski avaneb taamal.
Siis kustub latern, su pime öö on läbi ja valgus võimust saamas …
Vaata, uus päev ongi käes.

tammsalu3_2015

 

 

 

 
Jaan Tammsalu,
Eesti Vabariigi kodanik

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)