Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Helle-Maie Mölder on koguduse külge kasvanud

13.09.2017 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Helle-Maie Mölder on paarkümmend aastat laulnud kooris ja teinud tööd selle nimel, et Otepää inimestel oleks rõõmsam elu. Tal on poeg ja tütar ning neli lapselast. Rita Puidet

Otepää koguduses on 20 aastat teinud diakooniatööd Helle-Maie Mölder. Ja teeb seda vapralt edasi: „Ma armastan ja tunnen rõõmu sellest!“

Ümber suure Otepää pastoraadi kõndides leian pärani ukse – see on külalisele märguandeks, kuhu sammud seada. On südasuvi ja esmaspäeva hommik. Just õige aeg kohtumiseks, sest kiri välisuksel teatab, et koguduse kantselei on avatud. Tühja pastoraadi teiselt korruselt leian Helle-Maie, keda kõik Otepää inimesed lihtsalt Helleks kutsuvad.

Neli korvitäit, neli tundi
Aeg on hoones oma tööd teinud. Mäletan värvirõõmsaid seinu ja helget tunnet sisse astudes. Nüüd pudeneb krohvi, palju asju on teisiti. Helle meenutabki, et viimati tehti kapitaalset remonti taasiseseisvusaja alguses, siis oli võimalusi rohkem … Nüüd on kogu töö vabatahtlik. Ja viib jutu kirikumehele Arvo Nilpile, kes koguduses temast kauem tööl olnud.
Arvo Nilp on kauaaegne kirikumees, kes teeb ka raamatupidamist, koristab ja lööb kella. Enne jumalateenistust tuleb tal kolm korda torni ronida. Ja külmaperioodil kütab. Tuleb talvel pühapäevahommikul nelja paiku ja hakkab talvekirikut kütma, et teenistuse ajal soe oleks. Pastoraadi hoonesse tuleb Arvol puud tassida teisele korrusele, et kantseleid kütta.  Varem oli seal teinegi ahi kütta, sest kooriharjutust peeti samuti ülakorrusel. Nüüd on lauljad allkorrusele kolinud, siis on puukuur lähemal.
Helle mõtiskleb, et kui Arvot enam ei ole, siis ta ei teaks, kes tuleks vabatahtlikult kõike seda tööd tegema. Ja olgu öeldud, et kirikumees ei ela Otepääl, vaid hoopis Kongutas.
Kui aga keldrisaalis on koguduse teehommik, ei saa seal ometi külmas istuda. Sealset ahju on Helle küll ja küll kütnud. Selleks kulub neli korvitäit puid ja neli tundi. See kõik on puht vabatahtlik. Ainus, mis meile on antud, on võib-olla natukene rohkem tervist,“ ütleb 78aastane Helle.
Kiidusõnu jagub tal ka juhatuse esimehele Jaan Uibole, kellel on palju kohustusi. Kuidagi saab kiriku ja pastoraadi ümbrus niidetud. Tänu Jaani ettevõtte töömeestele.

Kutsumus
Helle ütleb, et ta abikaasa suri 1996. üksinduse peletamiseks tuli ta siis kogudusse laulma ja seejärel hakkas diakooniatööd tegema. Nii on möödunud 20 aastat. „Teen seda tööd, sest see on minu kutsumus! Täna hakkasin pastoraati tulema, keegi juba helistas, tahab kokku saada,“ on Helle tegus. Varem lubatud kokkusaamine tuleb aga kirikulehest saabunud külalise tõttu edasi lükata.
Sirvin Helle diakooniapäevikuid. Alguses ei tulnud ta selle peale, et oma tegemisi üles tähendada, aga oma 15 aastat on ta seda teinud. Ta märgib üles, kelle juures käib või kellega kokku saab. Ühtlasi korjab liikmeannetused, need makstakse põhiliselt sularahas, panka laekub võib-olla kolmandik. Kui Helle tööd alustas, oli liikmesannetajaid üle 300, möödunud aastal 250.
Päevikutes kajastub paljus koguduseelu. Helle loeb nimesid ja fakte ja minul jääb vaid imestada, et prille pole tal seejuures vaja. „Ma näen küll ilma prillideta, aga selles valguses ei ole kõige parem,“ kommenteerib ta. Koori tegemiste kohta on oma päevik. Helle on ka koorivanem.
Kord kuus on koguduses teehommik. Päevikutes on kenasti kirjas, kes abis on olnud ja kes kunas osalenud. Helle ütleb, et alguses käis 35 inimest, nüüd on käijaid paarikümne ringis. Inimesed on vanemaks jäänud, noortel aga pole aega tulla. Kui varem korraldasid teehommikuid palgalised töötajad Helle Kuldmaa ja Heli Linnamägi, siis koguduse võimaluste vähenemisel võttis Helle-Maie pensionile jäänuna selle kohustuse enda kanda. „Mulle on antud tervist, tulen trepist üles nagu noored ja selle eest tänan iga päev Jumalat,“ sõnab ta.

Veidi parem käekiri
Helle-Maie ei ole küll terve elu Otepääl elanud, ent tunneb siiski väga paljusid. Aasta võis olla 1972, kui ta väikelinna kolis. Kuna ta töötas juuksuris, siis tunneb tema peaaegu kõiki ja tuntakse ka teda. Paljudel teab ta isegi aadresse, sest õpetaja Jüri Stepanovi (1952–2008) ajal saatis kogudus palju jõulukaarte.
Õpetaja koostas nimekirja ja otsis igaühele piiblisalmi, Helle-Maiel tuli aga aadressid leida ja jõulukaardid kirjutada, kuna tal oli „veidi parem käekiri“. Nüüd nii palju kaarte enam ei saadeta. Nii koguduse vaimuliku diakon Marko Tiirmaa kui eelmise õpetaja Jüri Stepanovi kohta on Helle-Maie kogunud ajalehtedest väljalõikeid, et talletada koguduse ajalugu.

Kaks kilo alla
Võtame kõnelda ka meie eelmisest kohtumisest, see oli juuni alguses Valga praostkonna laulupäeva ajal. Helle-Maie oli kokkadest abilistega valmistanud osalejatele tubli lõunasöögi. Kogu vajamineva toidu oli Helle-Maie käruga kohale veeretanud. Järgmisel päeval oli lipupäev ja sel puhul tehti jumalateenistusest Otepäält teleülekanne. Ka tol päeval olid keldrisaalis lauad kaetud. Unustada ei tohi, et kogudusel pole nõudepesumasinat.
Käärkambris oli kõrgetele külalistele kaetud eraldi suupistelaud, mis Helle-Maie sõnul tuli eriti kena välja. Oli kiluleiba ja pirukaid – neil olevat alati minekut. Tegemist oli sedavõrd palju, et kehakaal langenud kahe kilo võrra, naerab tegus diakooniatöötaja. Kui palju kilosid Helle-Maie aastate jooksul toitu tassides kaotanud on või Otepääl mäest üles ja alla maha on kõndinud, ei oska arvata.
Üks eriline töö on Helle-Maiel veel. Nimelt peseb ta kord aastas kiriku altarikatteid. Need on nii vanad, et kellelegi teisele ta pesemist ei usalda. Varem pesi ja triikis ta neid 11 meetrit pikki katteid kodus, nüüd on pastoraadis pesumasin. Triigib aga kirikus käärkambris laua peal. Jõuluks loodab kogudus saada uued rohelised katted.
Kohe tuleb Helle-Maiel käsile võtta kuldleeri jumalateenistus ehk leida üles need, keda kutsuda, ja kutsed laiali saata. Ja kui aeg käes, hoolitseda, et kõik kaunis välja näeks. „Rõõmu teeb töö tegemine, sest tööd saab ka ilusti teha, et inimesed rõõmu tunneks. Et pingid saaks kaunistatud lilledega ja et lauad ilusad välja näeks,“ sõnab Helle-Maie. Kuldleer on igal aastal augusti 2. pühapäeval. See on aastast aastasse kindel kuupäev, nii nagu aastakümneid on surnuaiapüha olnud 24. juunil kell 11.
„Põhiline – kõik algab mõtetest, et sa ei tule seda vastumeelselt tegema, siis on sul ka jõudu. Vastu tahtmist tegemine võtab jalad alt ära. Kõik asjad on nii, et meid Jumal juhib ja suunab, saan ma aru,“ selgitab ta oma vaateid elule.
Rita Puidet

Helle-Maie Mölder
Sündinud 1939
Leeritatud 2011
Diakooniatöötaja aastast 1998
Koorivanem, poja ja tütre ema ning nelja lapselapse vanaema

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)