Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Helje Šljahova: suur armastus kivide vastu tõi mind Venemaale

12.10.2016 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Helje Šljahovale on Petroskoi Püha Vaimu kirik justkui teine kodu. Lisaks pühapäevadele seab ta siia sammud ka nädala sees, et võtta osa piibliringist ja eakate kogunemisest. Nelja kilomeetri pikkuse tee kodust kirikusse käib eakas proua, vähemalt ühe otsa, ikka jalgsi. Liina Raudvassar

1952. aastal Leningradi ülikooli geoloogiat õppima minnes ei teadnud Helje Šljahova (85), et loob kodu ja veedab oma pika elu sünnimaast kaugel, aga nüüd, eluõhtusse jõudnud, on Petroskoi luterliku koguduse aktiivne ning ainus eesti rahvusest liige rahul, et Jumalal selline plaan tema eluga oli.

Meie kokkusaamine on meeldejääv. Olen jõudnud siseneda Petroskoi Püha Vaimu kirikusse, et osa saada soome-ugri luterlike vaimulike konverentsist. Jõudmata interjöörile pilkugi heita, pakutakse mulle tormakalt terekätt. Vanem naerusuine proua väljendab sõnaküllaselt head meelt, et olen eestlane. Minu eel on sama rõõmuavalduse osaliseks saanud Eesti delegatsiooni liikmed Kristel Engman ja Kaido Soom. Nende käest ongi Helje Šljahova kuulnud, et rahvuskaaslasi tuleb juurde. «Taevakene, milline rõõm – saame rääkida eesti keeles,» kordab ta ikka ja jälle. Ka mina olen rõõmus ootamatu kohtumise üle rahvuskaaslasega hõimlaste kokkusaamisel.

Venemaale vene keeleta
«Kõik algas kividest,» teatab proua, kui uurin, kunas ja miks ta Eestist Venemaale jõudis.
Jättes hõimukaaslastest vaimulikud oma konverentsi pidama, leiame hubase omaette olemise koguduse raamatukogus. Olen huvitatud eestlanna eluteest ning tänasest päevast ja õige ruttu saan aru, et kuulen loo, mis väga hästi passiks koguteosesse «Saja eestlase lugu». On tunda, et Helje jagab hea meelega üksikasju oma pikalt teelt. Peaasjalikult selle pärast, et «lõpuks ometi saan rääkida eesti keeles!», aga vähetähtis pole seegi, et «tegelikult olen ikka päris jutukas inimene».
«Kõik algas kividest,» kõlab otsekui kirjakoht Piiblist: «Alguses oli sõna …». Saan kuulda, et juba lapsena armastanud Tallinna lähistel Kose-Ristil sündinud ja seal ka ristitud Helje kive. Kui ilusad, kordumatud ja huvitavad, arvas tüdruk kive taskusse korjates. Suuremaks sirgudes kinnistus idee, et lisaks esteetilisele elamusele sooviks Helje tutvuda ka kivide «hingeeluga», teadusliku taustaga. Et Tartu ülikoolis võeti geoloogia osakonda vastu üle aasta, otsustas Helje kasutada Eesti NSV-le eraldatud üleliidulist stipendiumi. Koos teise tütarlapsega läbis Helje katsed ja temast sai 1952. aastal Leningradi ülikooli üliõpilane.

Puudulik keeleoskus sai saatuslikuks
«Algul oli ikka väga keeruline,» tunnistab Helje, selgitades, et tema vene keele oskus oli Leningradi jõudes pehmelt öeldes tagasihoidlik. «Aga sain hakkama,» lisab ta optimistlikult ja selgitab üksipulgi, milliste meetoditega ta hea vene keele oskuseni üsna lühikese ajaga jõudis. Keele õppimisega tuleb intensiivselt tegelda, on ta siiani kindel. Jutustab, kuidas kümne vene tüdrukuga ühes ühiselamutoas elas ja õppimise vaheaegadel venekeelset ilukirjandust «neelas». Uneks palju aega ei jäänud, aga «ma olin ju noor ja mis peaasi – sain õppida soovitud erialal».
Õppeaeg oli viis aastat, suvepuhkus vaid kümme päeva. Eestisse tihti ei jõudnud. Sõbrad ja tuttavad tekkisid Leningradis ning see kõik paratamatult suurendas veelgi vahemaad koduste ja kodumaaga. Kõige olulisemaks põhjuseks oli siiski saatuslik kohtumine noormehega, kellest sai kolmanda kursuse lõpus Helje abikaasa.
«Ta aitas mind vene keeles,» räägib Helje nende tutvuse algusest. Viktor oli Hiljast vanem. Oli pärit lõunast, Belaja jõe ääres asuvast Maikopist. 1944. aastal oli ta 16aastase lapsena ka sõtta mobiliseeritud, ent õnneks sai sõda enne tema rindele jõudmist läbi.
«Oli väga tore inimene, hästi intelligentne, soe ja sõbralik,» ei jõua Helje oma meest ära kiita. Ta on rõõmus ja peab seda siiani suureks imeks, et saatus viis ta kokku inimesega, kellega tal on läbi elu täiuslik teineteisemõistmine olnud. «Kogu elu ta aitas mind,» toonitab Helje. Küllap oli oluline seega, et Helje ja Viktor õppisid ühes teaduskonnas samal erialal, mis lubas hiljem samasse kohta tööd saada. Juba ülikooliajal veetsid nad palju aega koos, kõik suvised mitu kuud kestnud praktikad ning õhtused õppimised.
Oma mehe mattis Helje kümme ja pool aastat tagasi.

Tublidus viib sihile
Esimese kursuse lõpus sooritas Helje kaks erialaeksamit, ühe hindele viis, teise pügala madalama tulemusega. «Eks mulle natuke ikka tuldi vastu ka, et teen võõrkeeles,» usub Helje, aga kinnitab, et tulemuse saavutamiseks tegi ikka tõesti suurt tööd. «Mul jäi kõik kuuldu kohe meelde üksikasjadeni, aga mõne nädalaga see ka jälle teistpidi kadus peast,» räägib ta naerdes. Oluline oli, et stipendium säiliks, sest ajad olid siis ju vaesed ning Helje ei saanud loota ka kodusele toele vanematelt. Helje teatab rõõmsalt, et see neli esimesel aastal jäi ka viimaseks – hiljem sooritas ta kõik eksamid maksimaalsele tulemusele.
Pärast kolmandat kursust, siis kui Helje ja Viktor otsustasid abielluda, määrati naisele kõrgem nimeline stipendium, mis lubas neil ka oma kodu, õieti eraldi väheldase toa sisse seada.
Ülikooli lõpetamise järel oli noortel võimalik kaasa rääkida töökoha valimisel. Nad olid üksmeelel, et tahavad minna sinna, kus saavad erialaselt põneva töö. «Algul tahtsime sõita Kaug-Itta, nii põhja kui saab, aga sinna ei võetud tüdrukuid, ainult mehi,» räägib Helje. Siis tuli pakkumine sõita Vorkutasse.
See on piirkond, kus asusid suured vanglakompleksid. Vangide tööjõudu kasutati paljudes töölõikudes, nii et igapäevane oli näha vange koos valvuritega. Samuti elas vabaduses märkimisväärsel hulgal asumisel olevaid endisi vange, kellel polnud luba naasta kodumaale või üldse lahkuda siit piirkonnas. Helje ja Viktori Vorkutasse jõudes olid seal enamasti poliitilise paragrahvi alusel kinnipeetavad, hiljem rohkem kriminaalse taustaga.
Uurin, kui turvaline tundus noore perena seal elada. Helje arvab, et probleeme tsiviilisikule ei olnud. Vastupidi: «Väljasaadetute seas oli palju suurepäraseid inimesi ja hästi palju harituid, oma erialal täielikke tippe.» Helje nimetab õpetajaid-õpetlasi ja arste. Nõnda oli näiteks arstiabi Vorkutas väga heal tasemel.

Kui pere suurenes
Vorkutas sündis perre poeg ja mõne aasta pärast tütar. «Olime otsustanud, et ootame lastesaamisega, kuni oleme leidnud töö ning sellel natuke ka tegutsenud.»
Helje ja Viktor töötasid koos, nende ülesandeks oli koostada maakaarte. See tähendas pikki välivaatlusi ning hiljem andmete kirjalikku vormistamist, põhjalike aruannete koostamist ning esitamist. Helje hindas võimalust viibida palju vabas õhus ning seegi oli meelepärane, et materjali hankimiseks tuli pikki vahemaid puutumatus looduses jalgsi läbida. «Ühes sentimeetris oli kaks kilomeetrit,» selgitab Helje tema käe all valminud kaartide mõõtu.
Et tööaeg hõlmas ka suure osa suvest, oli tavaline, et lapsed saadeti koolivaheajaks kas Viktori vanemate juurde lõunasse või Helje vanemate juurde Eestisse. Sellest oli Heljel väga hea meel, sest nii omandasid mõlemad lapsed peale koduse vene keele ka eesti keele. Sealt jäi ka tugev side Eestiga, mis kestab pensioniikka jõudnud lastel tänini. Nii lastel kui ka lastelastel on muide lisaks Vene kodakondsusele Eesti oma, Heljel loomulikult samuti.
Komisse jäädi 13 aastaks. Vorkutast liiguti edasi Neenetsi rahvusringkonda, mis kuulub Arhangelski oblastisse. Sinna jäädi viieks aastaks. Abikaasad soovisid välja teenida nn põhja staaži, mis tagas Nõukogude Liidus tavapensionist oluliselt suurema hüvitise. Vajalike aastate kokkusaamiseks otsustati, et Viktor võtab vastu Leningradist tulnud pakkumise erialatööle ning Helje jääb veel aastaks põhja, et vormistada ka suur kokkuvõttev aruanne.
Veel on pere elanud Ukrainas, kuhu mindi pensionile jäädes. «Mulle seal ei sobinud, sest oli liiga kuum,» põhjendab Helje, miks muidu väga lahkete inimestega maalt tagasi põhja poole koliti. Miks mitte Eestisse? «Mõtlesin Viktori peale, et ta ei peaks vanas eas taas ühte keelt õppima hakkama,» tunnistab Helje, lisades, et nemad mehega püüdsidki kogu aeg teineteise soovidele vastata.

Kirik kui teine kodu
Helje on naine, kes naljalt ei nurise. Ikka leiab ta, mille üle rõõmus ja tänulik olla. Kui kõrvakuulmine ja nägemine ongi viimastel aastatel üsna viletsaks jäänud, siis üldine füüsiline jõudlus on eakal proual veel hea. «See on sellest, et ma läbi elu olen väga palju käinud, ikka jalgsi ja ikka pikki vahemaid,» teab ta ise oma «edu» saladust. Veel tunnistab Helje, et on kogu elu äärmiselt väheste arstimitega läbi ajanud. «Ära võta rohtu, muidu jäädki haigeks,» nimetab ta mulle usaldavalt.
Üldse peab Helje meelest elus vähesega läbi ajama. Pole mõtet igasugu kila-kola varuda, niikuinii ei saa seda teispoolsusse kaasa võtta. Ka ehetest kannab Helje vaid abielusõrmust.
Oleme juttu ajades vahepeal siseruumidest tänavale jõudnud, jalutame mööda Petroskoid, mis on Heljele kodulinnaks alates 1991. aastast. Ta kinnitab, et on siin väga rahul, teeb iga päev pikki jalutuskäike ning õhtuti käib tihti kontsertidel. Telerit vaatab vähe, sest «seal ei näidata midagi», ja raamatute lugemine on soiku jäänud, sest silmanägemine on kehv.
Pärast mehe surma sai Heljest sage kirikuskäija. Neli kilomeetrit kirikuteed võtab ta ette nädalas päris mitu korda. «Kui tõesti on kehv ilm, siis käin ühe otsa, aga enamasti ikka edasi-tagasi, kokku kaheksa kilomeetrit,» räägib 85aastane proua.
Lisaks pühapäevasele jumalateenistusele käib ta igal teisipäeval piibliringis ning pole harv, et juhtub mõnel teiselgi päeval Püha Vaimu kirikusse, mis Helje kinnitusel talle tõesti juskui teiseks koduks on. «Kas see on nii ka Eestis?» usutleb ta, kui on meile vastu tulnud kohaliku õpetaja Aleksei Krongolmiga sõbralikult nalja visanud. Ta tahab teada, kas meilgi on tüüpiline, et koguduse õpetaja on koguduseliikmele justkui oma pere inimene. Helje tunneb, et õpetaja Aleksei on talle justkui poja eest, kellega alati hea kokku saada ja koos olla.
«Mind on ristitud luteri usku,» rõhutab Helje, kui uurin, kui tihti ta õigeusu kirikusse satub. Abikaasa Viktor oli õigeusklik, nende poeg on ristitud luteri ja tütar õigeusu kirikus.
Liina Raudvassar

Helje Šljahova
85aastane eestlanna elab Venemaa koosseisu kuuluvas Karjala Vabariigis Petroskois.
Sündinud Tallinna lähistel Kose-Ristil, siirdus ta 1952. aastal Leningradi ülikooli geoloogiat õppima.
Abiellus kursusevend Viktor Šljahoviga, peres on üles kasvatatud poeg ja tütar.
Ristiti Kose-Ristil, konfirmeeriti Tallinna Jaani kirikus.
On Ingeri kiriku Petroskoi Püha Vaimu koguduse ainus eestlasest liige.

HA logoLaupäeval, 15. oktoobril tähistatakse Eestis riikliku tähtpäevana hõimupäeva. Pühapäeval, 16. oktoobril on hõimurahvaste palvepäev, mil palvetatakse Eestimaa kirikute jumalateenistustel meie sugulasrahvaste pärast.
Kell 16 toimub Tallinna Jaani kirikus hõimurahvaste palvepäeva oikumeeniline palvus. Kaasa teenivad Tallinna koguduste ja Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute esindajad. Jutlustab pastor Pavel Krõlov. Esinevad soome-ugri muusikud Komi Vabariigist ja mujalt.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)