Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Helinaid igaviku teelt, 7.

01.12.2006 | | Rubriik: Järjejutt

Ent nende lillede ilu on petlik, ehkki nii ilusad, siiski täis mürki, mis mürgitab hinge ja rahuldust ei või anda südamele. Nii tõttavad veel paljud noored oma kuldsel nooruse õiekevadel noppima maailma aasade lilli teadmatuses, et need lilled ei või rahuldada neid. Oi, kui nad võiksid uskuda, siis ei petaks nad end kindlasti kauem. Nad lubaksid endi südameisse paista jumalikku soojust ja valgust, valgust, millel on imeline mõju… Selle soojuse ja valguse eest peavad taganema kõik maailma võimud – ja peagi võib õilmitseda südame aasadel ilusaim lill – nimi Jeesus…

Õnnelik on see laps, kellel on Jeesus… Tema on meile kõik kõiges. Ta mõistab meid alati. Südame armastuses sooviksin seda, et kõik võiksid omada Teda. Tean ja olen veendunud selles, et Tema ei jäta meid kunagi maha, kui me Talle tahame elada. Kui hea ja kõige truuvim sõber on Ta. Kuigi vahest kõige truuvimad sõbrad meid võiksid unustada, kuid Tema ei unusta meid iial. Ka siis armastab veel, kui oleme eksinud – truuduse murdnud. Palujale andestab, ning kui oleme kaugele jäänud Temast, siis otsime, otsime jälle, otsime ikka Tema palet – Ta annab ennast leida.

Sellepärast ärgu olgu keegi arg, kelle südamesse ta on saanud asuda. Kuigi vahest ehk maailm on saanud Tema kuju tumestada ning saatan kavalasti sosistab: «Oled ju nii halb, ei kõlbagi enam…» Kas ei kuule sa siis, kuis tuletab Jeesuse armas vaikne hääl meile meelde: «Ole julge, mina surin sinu eest…»

Leida Mihkelson

Loomispäeval

1Ms 1:1

Kõigil aegadel on inimesed siin maailmas päid murdnud selle üle, kust on saadud inimesed, kust on nad tulnud ja kuhu nad kord lähevad. Mõned on isegi selles tõeotsimises niikaugele läinud, et ahvi omaks esiisaks tunnistavad, kelle karvasel rinnal nad vist küll end sama rahulikuna tunneksid, kui armastava ema embuses. Nad on sellega Rm 1:22 tõestanud: Kui nemad endid arvasid targad olevat, siis on nemad jõledaks saanud.

Selge ja mõistetava pildi toob meile kõigest sellest maailma pühamaid ja vanemaid raamatuid – Piibel. Piibli esimene leht jutustab meile maailma algpäevist ja viimane leht tulevasest ilmast; esimene sellest, kust tulime, ja viimane – kuhu kord läheme.

Tähele pannes loodusrahvaste muistseid jutte, mis edasi antud põlvest põlveni, leiame neis palju sarnasust piibli algsündmustikule. Aafrika neegrid, Ameerika indiaanlased ja India indud jutustavad sellest, kuidas nende esivanemad kord kaunis aias õnnelikud olnud, omades kõike looduse täiuslikkust, kuid oma – ehk ka ühe kurja vaimu kiusatuse läbi olla nad praegusesse viletsusse langenud. Kuid häädus võideldes kurjusega ja võitjaks jäädes tuua inimsoole kord jälle õndsa põlve tagasi.

Ka maailma loomisest jutustavad nad, nagu oleks nad seda kord Piiblist lugenud, olgugi, et Piibel sellal alles neile on päris tundmatu.

India üks vanemaid raamatuid ütleb: Tema, kes igavesest ajast on, lõi kõige esiti vee oma vaimu liikumise läbi, mispärast tema nimi on «See, kes vete peal liigub».

Persia rahva vanad raamatud jutustavad maailma loomisest: nähtav maailm, taevas ja maa on kuue aja jooksul loodud. Kõige esiti lõi Ormuzd (s.o – hea Jumal ) valguse taeva ja maa vahel, siis vee, mis kõige maa kinni kattis, siis kuiva maa, siis kõiksugu puud, siis elajad ja viimaks inimese.

Isegi veeuputusest teavad loodusrahvad jutustada. Ühed, elades kaugel Ameerikas, teised kuumas Aafrikas ja kaugeil ookeani saartel, teavad seda, kuidas vesi kord katnud metsi ja mägesid, kuidas laevas mõned inimesed varju leides pääsenud.

Üks Põhja-Ameerika indiaanlaste sugu peab tuvi pühaks linnuks sellepärast, et see nende esivanemaile uputuse ajal ühe paju lehe laeva toonud. See pajuleht on oma kujult, suuruselt ja värvilt väga õlipuu lehe sarnane…

Kas ei ole see loodusrahvaste muinsuste kaudu tunnistus, et nad kõik kord Noast ja tema poegadest on välja kasvanud ning üks põlv teisele suusõnal jutustanud sellest, millest selgesõnaliselt meil on võimalik Piiblist lugeda.

Piibel ütleb: «Alguses lõi Jumal taeva ja maa.» Lühike sõna, aga täis sügavat tarkust. Tuhanded targad ja õpetatud, kuid ka rumalad ja harimatud inimesed on katsunud seda sõna tühjaks teha, öeldes: pole Jumalat, pole mingit loomist, vaid kõik on iseenesest – maailm lõpmatust algusest saadik.

Aga nad ise tunnistavad, et see, mis maailmas elus ja elav, ei ole algusest, vaid hiljem sündinud. Kuidas siis ses tardunud elutus ilmas võis midagi elulist tekkida enesest? Seda pole ükski veel suutnud seletada. Jumal aga, keda me usume, on seda kõik korda saatnud ainult oma kõikvõimsa vägeva sõna läbi.

Alguses lõi Jumal taeva ja maa. See esimene salm näitab meile, millest Piibel rääkida tahab, nimelt: taevast ja maast, sellest, mis üleval ja mis all, mis igavene ja mis kaduv on. Ta näitab, kuidas taevas ja maa enne rahus elasid, kuidas siis patt neid ühest lahutas; ta räägib edasi valmistamisest selle aja vastu, mil Jumal taevast ja maad jälle ühendada tahab. Siis sellest ühendamisest, mis Jeesuse Kristuse läbi sündis – ja viimaks uuest taevast ja uuest maast, kus Jumal ja Tall ise omaste juure tuleb, nagu Piibli viimane leht kuulutab.

(Järgneb.)

Väljavõtteid Harju-Jaani vennastekoguduse noorte keelpillikoori almanahhist «Helinaid igaviku teelt».

Üks kommentaar artiklile “Helinaid igaviku teelt, 7.”

  1. Külaline ütleb:

    Need roosid mis hiilgavad patuste teel,on täis okkaid.Need kihvtivad südant kui nõelussi keel,kui nendest kinni sa hakkad.
    Olen 69 a.Lapsena kuulsin seda laulu.Olen tänulik kuulutajatele.
    Helinaid igaviku teelt.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)