Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Helinaid igaviku teelt, 6.

24.11.2006 | | Rubriik: Järjejutt

Ka kõige ilusamad helid kaovad, kõige suuremad kunstilised väärtused hävinevad, kui pole hinges eluväge, ei jõuvõtmist ega kinnituse otsimist jumalasõnas, palves ning viinamäe töös.

Need, kes jõudnud juba jõuetuna igaviku väravani ja kel oodata iga silmapilk sealt sisseminemist, kui ka need, kes kannavad enestes veel nooruse tervist ja ihurammu, olgu iga silmapilk valvel, et meie eneste läbi ei saaks jumalariigile takistusi tehtud ega juhatusi ootavaid õigelt teelt kõrvale juhitud. Selleks on vaja leida Jumala tahtmisi, kindlat järelemõtlevat meelt ja tegelemist ainult nende asjadega, mis meid ja meie sõpru taevasele kodule lähendavad ja mitte eksitusse ei juhi.

Voldemar Peelbaum

Otsustav samm

Olles üksinda vaikses toakeses, mõtlen mineviku peale. Mul tuleb meelde päev, millal end Jeesusele andsin. Poolteist aastat on sellest möödas. See oli mu elus kõige tähtsam päev. Kogu päeva olin rahutu; süda oli valus, võitlus oli südames, kuidas saada Jumala lapseks. Mõeldes, ma ei julge ju paluda, hirm ja ahastus täitsid südant. Mis saab minust, kui Jeesus täna öösel ilmub ja ma ei ole valmis Temale vastu minema.

Õhtu jõudis kätte; süda ei andnud enne järele, kui pidin oma armsale emale rääkima seda südamepiina, sest öine unenägu tegi mulle piina. Heitsin emaga seltsis põlvili ja palusin südantlõhestavalt kõiki omi patte andeks. Jeesus õnnistas ja ma sain rahu, piin oli kadunud. Põlvedelt tõustes oli süda palju kergem, olin rõõmus, et sain saatanast võitu. Kui mõtlen järele – küll on aga raske sellest hingevaenlasest lahkuda. Enne pöördumist ma ikka mõtlesin iseeneses: ma ei ole ju palju pattu teinud; magama minnes loen oma päheõpitud õhtupalve – mis mulle veel tarvis on. Aga see oli kõik tühine, see mõte oli ju saatanast, ta teeb kõik maailmas ilusaks. Inimene ei või arvatagi, mis temaga on juhtunud.

Jutustan ka oma unenäo, mis mõjus mulle eelpool nimetatud korral nii, et pidin otsustava sammu astuma. Tol õhtul, kui harilikult lugesin õhtupalve, aga südames ei olnud õiget rahu, sest ma ei olnud ju veel uuesti sündinud jumalalaps.

Öösel nägin järgmist unes: mu laulusõbrad olid meil, aga mitte kõik, nad olid üheskoos rõõmsad ja õnnelikud, aga mina ei olnud nende hulgas. Taeva all olid suured punased kirjad ja veel punane rist. Ma ei võinud neid vaadata – nii hirmutavad olid mu meelest. Kuulutati, et viimne päev tuleb. Oo, kui hirm mul oli… Korraga hüüdis pilvedest üks hääl: «Kas olete valmis?» Mu sõbrad olid rõõmsad, et nüüd saavad Jeesust näha, aga mina jooksin ühest toast teise, nägu kinni kattes karjusin ja hüüdsin Jumalat appi. Nüüd lähen hukka – midagi enam ei aita; mul oli niisugune tunne, nagu oleks see ilmsi olnud. Olin suures ahastuses – kuid siis jäi unenägu pooleli ja ärkasin üles… Oo, kuidas ma värisesin! Ma ei rääkinud kohe sellest emale, vaid saatsin selle päeva rahutult mööda, kuni jõudis õhtu. See päev ei lähe mul iialgi meelest. Annaks Jeesus minule jõudu ning rammu võitlemiseks, et ma kindlaks jääksin ja rõõmuga Talle vastu võiksin minna, kui see vägev kuningas ükskord pilvedel ilmub…

Ella Ots

Väljas on kuulda

tormi vihast ulgumist. Ta oleks nagu vihane kõigele ilusale, mis on veel järel kaunist suvest. Armutult kisub tuul viimseid koltunud lehti puie ladvust; kargledes hüplevad vihmapiisad aknaruutudel. On juba küllalt sadanud, kuid sajab ikka veel – näib, nagu ei tulekski sellele lõppu. Taevas on üleni hall, maa juba väga porine. Ja ikka sajab, sajab…

Suvi – ilus aeg – kui imekiiresti kadusid sa! Sügis, miks oled sa nii armutu? Su püüd ja igatsus on ära lõhkuda, surmale suigutada kõike looduses, mida suvi kaunisti on ehtinud. Õierikas suvi peab jumalaga jätma meid, kuid ta läheb selles teadmises, et kord jälle tagasi võib tulla, siis kui tuleb kevad oma helgete päikeseküllaste päevadega.

Uuesti on kõik kaunis: aasal võib õilmitseda lilleke ning kõrgel siniõhus võib lõõritella lõoke, nurmel kepselda talleke ja rõõmsalt laulda karjapoisike. Kõikjal on siis elu ja rõõmu rohkesti. Looduses vahetuvad kevad-suvi-sügis-talv, kuid inimelus too kevad – noorus-õieaeg ei tule enam kunagi tagasi…

Sõber, kallis! Kui sul käes on noorus, ilus õieaeg, luba küsida, milleks ja kuidas tarvitad sa seda? Tarvita seda nii, et kord ei pea seda kibedalt kahetsema ja ütlema: «Raisatud see ilus aeg, tuleks ta kord veel tagasi! Ja ma toimiksin siis teisiti!»

Siis on noorusaeg veel õieti kaunis, kui on su südame aasadel õitsele lüüa võinud see ilus «Saaroni õis», mis annab su elule täieliku väärtuse. See lill, kaunim kõikide seast, on võinud õitsele lüüa ka minu noores südames. Ta võib õitsele lüüa siis, kui hakkasid mu hingest läbi puhuma soojad jumalikud tuuled; tuuled, mis puhusid välja hingest kõiki külmust ja tardunud olekut, mis olid mu hinges siis, kui käisin maailma teid ja püüdsin kätte saada maailma aasade lilli, mis näisid nii meelitavalt ilusatena.

(Järgneb.)

––––––––––––

Väljavõtteid Harju-Jaani vennastekoguduse noorte keelpillikoori almanahhist «Helinaid igaviku teelt», 1934.

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)