Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Helinaid igaviku teelt, 5.

17.11.2006 | | Rubriik: Järjejutt

Ei kunagi tollest saadik pole olnud vastukäivaid olukordi siin ilmas. Tuhandeid ja miljoneid kordi on saanud paremaist sõpradest vaenlased – hävitust külvavad vaenlased. Ka ristiusu kõrge kultus on saanud vähe olukorda parandada. Ja mispärast? Sellepärast, et pole vaadatud sellele mehele, kes Kolgata künkal sirutas vennaarmastuses käed üle terve ilma, üle selleaegse ja nüüdisaja inimkonna.

Unustatud see, et Kristus tuli külvama rahuseemet, aga iialgi mitte vaenu. Iga mees on tänapäev valmis kivi viskama, iga naisolend takistusi teele puistama. Hoitakse neid tagavaraks kodus olles ja välja minnes, sest kes teab, kunas ja kuidas neid tarvis läheb – sõbra viskamiseks. Tahetakse olla suured kohtumõistjad Iisraeli õpetajate kombel, kuid unustatakse Jeesuse sõna: kes teist ilma süüta, see olgu esimene kivi viskama!

Ma ei räägi neist, kes tänapäev miljonite viisi sammub hukatuse laia teerada, vaid kes on tulnud pimedusest valgusele, hukatusest õnnistusele ning astuvad kitsast teerada – igavikku viivat. Aastaid võivad olla nende rändurite mõtted ühised, soovid ja tahted kontaktis ning õnnistus, mis tuleb ülevalt, tuleb vennalikult jagatav. Kuid siis, kui jõutud lõputeele, kui taeva linna väravad näivad juba avatuna, leiavad, et sõber kaasrändur on komistuseks, takistuseks rännakul – vaja ta kõrvaldada.

Komistuskive loobitakse, aluseid õõnestatakse ja sõbra usaldust kurjasti tarvitatakse. Iga töö on väsitav – ka seegi… Jäädakse puhkama igaviku tee äärde ning täidetakse end kergelt kättesaadavaist lestist – ja siiski tuntakse nälga, mida püütakse unustada sõpru iseloomustades ja neile seljatagant kive loopides.

Kes ei või rahulduda sellega, kes tunneb end seal näljasena, väsivana, see ei saa enam olla armastatud sõber – teda vaja survega istuma sundida nende sütetule äärde – lõbustama ja aega viitma kergesisuliselt, hoolimata sellest, et ju on õhtu ja käia veel palju maad – tööd teha arvamatult.

Mõne aja pärast on jälle mõni uus sõber loobitavaks. Nii läheb see ikka edasi. Mõni, kes saanud tunda seda «vennaarmastust», ühineb uuesti, et näidata jälle teisele oma võimeid.

Aluseks võib olla vahel mõni väike kadeduse kiireke, mis paisub ja täidab kõikide südameid leegina. Ei mõelda enam, vaid räägitakse ülerinnasõnu – unustatakse loomulik õpetav mõistus ja väljendatakse end lapselikult, siiski vananaiselikult täis energiat. Ka need, kel seni jätkunud kainet mehist meelt, lasevad end mõjutada – neist saavad pesuehtsad poisikesed – kiviloopijad. Halvem vahest veel see, et noile meelekibeduse ja kadeduse sädemekestele seltsivad unustamised oma rännaku eesmärgil.

Töö Issanda põllul pole enam köitev, päevapalavuse kannatamine võimalik ning enese kasvatamine ning kinnitamine ei mängi mingit osa. On unustatud esimesed sammud igaviku teel. Need, kes tahaksid veel töötada ja vaeva näha, päeva palavust kannatada ja uusi tööpõlde otsida niipalju kui võimalik – ei toimi õieti. Mitmekesine roog pole vastuvõetav; tahetakse toita end vaid südamele kergelt, kuigi väliselt raskelt kättesaadavast. Ei julge kaasrändureist keegi avalikult kurta, sest kardetakse kaaslaste pilkude alla sattumist – saada rumalate intriigide sihtpunktiks.

Tungitakse ka oma kaassõprade isiklikesse asjadesse, milleks pole mingit vajadust. Kui mõnel on varisenud tuleviku elu ehitus, siis tahetakse seda ka sõbral või sõbrataril purustada, unustatakse sealjuures täiesti Kristuse meel. Öeldakse: alusta salaja oma maja ehitust. Keegi ei pea seda teadma. Ja kui keegi on näinud su ehitust, siis laota ta kohe – või ehitades soovitud kohta, näita nagu ehitaksid sa hoopis mujale! – Väiklus hävitab loomuliku mõistuse ja mõttetargast saab suurim läbikukkunu.

Tihti leitakse oma parimate sõprade hulgas vaenlasi – ja sel juhul, kui sul võimalik oleks end kaitsta, pead tahtmatult katma näo ja Caesari viisil ütlema: «Ka sina…!»

Kuigi isiklikesse asjusse puutuvad intriigid on rumalad ja sobimatud ning nende valmistajad lugupidamise kaotusse satuvad, siiski on nad veel andeksantavad, sest inimesed on vahest võimetud neist hoiduma; – neid sunnib siseilmast keegi ässitavalt ja loomuliku inimese omadused puutuvad alati sellega kokku… Ka mõnitavaid ütlusi omilt sõbrult on võimalik unustada – ja see on ka uskliku inimese püha kohus. Aga asju, mis puutuvad meie elu sihtteesse ja jumalariigi töösse, on raskem lahendada, sest kõiki ütlusi ja mõtteid sellel sihil leiame kord Jumala suures raamatus.

Mis on ülerinna öeldud ega tule puhtast südamest, ei või seisma jääda. Annaks Jumal, et meie kellegi peale ei kaebaks mõni kergemeeles ja mõtlematuses öeldud sõnaga. Ärgu olgu ega saagu meist kellestki kiviloopijaid omile sõbrule. Väikeseist tülidest on saanud suured ohvreid nõudvad lahingud, kust keegi pole välja tulnud tervena. Paljude luud on pleekimas ka igavikutee ääres, hoiatuseks järgnevaile rändureile.

Oleme otsekohesed ja mehelikud, kes julgelt ütleme sõbrale ja võõrale seda, mida meil öelda on ja ei varitse parajat aega. Meie töö on Issanda töö – ta toob palga, kui seda vennaarmastuses ja ühesmeeles teeme. Kui aga puudub ühendav side, siis on kõik tühine ja kaduv. Meie hing otsib vennameelt ja armastust, ärgem rüvetagem seda, mis kaunis, vaid ennemini sirutagem armastavad käed neile, keda tahaksime õpetada.

Ka kõige ilusamad helid kaovad, kõige suuremad kunstilised väärtused hävinevad, kui pole hinges eluväge, ei jõuvõtmist ega kinnituse otsimist jumalasõnas, palves ning viinamäe töös. Need, kes jõudnud juba jõuetuna igaviku väravani ja kel oodata iga silmapilk sealt sisseminemist, kui ka need, kes kannavad enestes veel nooruse tervist ja ihurammu, olgu iga silmapilk valvel, et meie eneste läbi ei saaks jumalariigile takistusi tehtud ega juhatusi ootavaid õigelt teelt kõrvale juhitud. Selleks vaja on leida Jumala tahtmisi, kindlat järelemõtlevat meelt ja tegelemist ainult nende asjadega, mis meid ja meie sõpru taevasele kodule lähendavad ja mitte eksitusse ei juhi.

Voldemar Peelbaum

Üks kommentaar artiklile “Helinaid igaviku teelt, 5.”

  1. Eda Muru ütleb:

    Üllatusena leidsin oma vanaisa sõnaseaded. Tänu, et neid peeti vääriliseks lugejatega jagada!
    Vanaisa vormis oma ilusa hingega oma lastesse ja lastelastesse jäädavaid positiivseid väärtusi.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)